Jõulud Hollandis: Sinterklaas, kingiõhtu ja vaidlus Zwarte Pieti üle

Millal saabub Sinterklaas Hollandisse ja miks just Hispaaniast?

Hooaeg algab esimesel laupäeval pärast 11. novembrit, mardipäeva. See on intocht, Sinterklaasi saabumise päev: ta astub aurulaevalt maha, istub oma valge hobuse selga ja ratsutab läbi linna. Üleriigiline saabumine toimub igal aastal eri sadamas ja seda näidatakse otse televisioonis, seejärel peab iga linn oma vastuvõtu. Hobuse nimi oli 2019. aastani Amerigo, siis läks ta pensionile ja tema asemele tuli Ozosnel.

Miks Hispaania? Seda ei tea keegi kindlalt. Üks teooria osutab tema säilmetele, millest pool viidi 1087. aastal Myrast Lõuna-Itaaliasse Barisse. Vanim allikas, mis seob Sinterklaasi Hispaaniaga, on kummalisel kombel Ameerikast: John Pintardi 1810. aastal New Yorgis avaldatud brošüür. Tänapäeval lastele räägitavas loos veedab pühak ülejäänud aasta Madridis.

Pühaku ja tema teekonna tänapäevane kujutis võlgneb palju ühele raamatule. 1850. aastal avaldas kooliõpetaja Jan Schenkman Amsterdamis teose *Sint-Nicolaas en zijn knecht* („Püha Nikolaus ja tema teener“), esimese pildiraamatu, kus pühak on peaosas. Schenkman tõi kokku hobuse, ratsasõidu üle katuste ja saabumise Hispaaniast ning tema avaluuletuses jõuab pühak Hispaaniast kohale aurulaevaga. Tema laulu *Zie ginds komt de stoomboot* („Vaata, seal tuleb aurulaev“) lauldakse siiani. Raamatut trükiti uuesti kaugele kahekümnendasse sajandisse, teada on 1880., 1905. ja 1907. aasta väljaanded, ning see aitas muuta Püha Nikolause päeva laste pühaks. Alates 2001. aastast on hooajal ka oma igapäevane telesaade *Sinterklaasjournaal*, mis jälgib pühaku seiklusi igal õhtul kuni 5. detsembrini.

Mis juhtub pakjesavond'il, 5. detsembril?

Kui pühak on kohale jõudnud, „panevad lapsed kinga välja“, *schoen zetten*. Õhtul jätavad nad selle kamina äärde või kaminata kodudes mõnda valitud kohta, laulavad enne magamaminekut Sinterklaasi laulu ja poetavad kingasse hobusele porgandi või õuna, tihti koos joonistusega. Hommikul leiavad nad kingast maiuse või väikese kingi.

Suur õhtu on 5. detsember, pühaku püha eelõhtu: pakjesavond, „pakiõhtu“. Keset õhtut kostab välisuksel vali koputus või helin, aknale vastu klõbiseb peotäis pepernoten'eid ja kui keegi ukse avab, pole seal kedagi, vaid trepil on kingikott. Belgias ja suures osas Lõuna-Hollandist tulevad kingid hoopis 6. detsembri hommikul, Püha Nikolause päeval, nagu ka Ida-Prantsusmaal Lorraine'is.

Täiskasvanute ja suuremate laste seas muutub õhtu sageli mänguks: täringud või muud reeglid otsustavad, kes kingi haarab, edasi annab või avab või kes peab mõne ülesande täitma. Väikeste puhul võib küsimus, kes uksele koputas, kesta aastaid. Millal ja kuidas neile tõtt rääkida, mis kehtib samamoodi Sinterklaasi kohta, sellest kirjutame oma juhendis vanematele.

Luuletused, üllatused ja šokolaaditähed: Sinterklaasi kombed

Sinterklaasi kingitust ei anta kunagi üle paljalt. Sellega käib kaasas luuletus, *Sinterklaasgedicht*, mille saaja loeb kõigi ees valjult ette. See on kirjutatud Sinterklaasi või Pieti nimel, kes peaksid teadma kõigi väikesi saladusi, ning jutustab lihtsates riimides naljakaid ja heatahtlikult narrivaid lugusid inimese kohta. Kink ise on sageli peidetud üllatusse, käsitsi meisterdatud konstruktsiooni, mis tuleb lõhki rebida, et sisu kätte saada.

Maiustustel on oma tähestik. Šokolaaditäht, *chocoladeletter*, on S nagu Sinterklaas, P nagu Piet või lapse eesnime esitäht. Kaks väikest küpsist, mida välismaalased segi ajavad, eristatakse hoolikalt: pepernoten on veidi sitked piparkoogitükikesed ja kruidnoten väikesed ümmargused krõbedad küpsised, mis maitsevad nagu speculoos. Varem visati neid lastele peotäite kaupa; pärast mõnda liiga hoogsat viset jagatakse neid nüüd tavaliselt käest kätte.

5. detsembri õhtul liiguvad need maiused kingituste vahel käest kätte, samal ajal kui luuletusi ükshaaval ette loetakse. Kui tahad lastega vürtsikaid küpsiseid küpsetada, vaata meie retsepte, ja teise külalise kohta, kes täidab laste sukki, Itaalia Befana kohta, loe meie artiklit jõulukingituste toojatest.

Kes on Zwarte Piet, Sinterklaasi kaaslane?

Sinterklaas reisib koos abilistega, keda kutsutakse Pietiks ehk Pieten. Traditsioonilises versioonis, mida mängivad tavaliselt valged esinejad, kannavad nad musta näovärvi, lokkis parukat, punast huulepulka ja kõrvarõngaid: see on Zwarte Piet, „Must Peeter“. Nad aitavad pühakut, loobivad pepernoten'eid ja ajavad lapsi naerma. Lorraine'is on Püha Nikolause kaaslane hoopis Père Fouettard, kellest räägime oma artiklis jõulukingituste toojatest.

Tegelane jõudis trükisõnasse Jan Schenkmani raamatuga, kus pühaku teener on kujutatud noore tumedanahalise paažina mauride rõivastuses. NPR märgib, et ta tõusis esile 1850. aastatel, umbes samal ajal, kui Ameerika Ühendriikides said populaarseks minstrel-etendused, kus valged esinejad kandsid musta näovärvi, ning et Holland kaotas orjuse oma kolooniates alles 1863. aastal. Sama allika järgi jäljendas esialgne kostüüm seda, kuidas jõukad Amsterdami perekonnad riietasid kolooniatest kaasa toodud orjastatud mustanahalisi lapsi.

Tema kaitsjad näevad selles midagi hoopis muud. Nende jaoks on Piet must, sest ta ronib läbi korstnate ja saab tahmaseks, ning sellel pole nahavärviga mingit pistmist. Kahekümnendast sajandist alates on liikunud ka teisi seletusi, näiteks lugu endisest orjast, kelle pühak vabastas, mis ilmus ajalehtedes aastatel 1947 kuni 1954. 2013. aastal ei pidanud 92 protsenti küsitletud hollandlastest tegelast rassistlikuks ja paljude jaoks on ta endiselt lapsepõlvemälestuste vembumees.

Miks on Zwarte Piet Hollandis vastuoluline?

Kriitika pole uus: juba 1987. aastal küsiti Hollandi „Seesamitänava“ *Sesamstraat* ühes lõigus, kas tegelast võib pidada rassistlikuks. Üleriigiliseks muutus vaidlus 2010. aastatel. 2011. aastal tõmbas kunstnik Quinsy Gario kogu riigi tähelepanu protestiga pühaku saabumisel Dordrechtis. Liikumine Kick Out Zwarte Piet, mida juhib teiste seas aktivist Jerry Afriyie, korraldab kampaaniaid igal hooajal. Paljud mustanahalised hollandlased räägivad, et neid on solvanguna kutsutud „Zwarte Pietiks“.

2015. aasta augustis avaldas ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee oma tähelepanekud Hollandi kohta. Komitee tunnistas, et paljud naudivad seda traditsiooni, kuid märkis, et tegelast kujutatakse mõnikord viisil, mis peegeldab negatiivseid stereotüüpe, ja et paljud Aafrika päritolu inimesed tajuvad seda orjuse jäänukina. Komitee soovitas riigil leida „mõistlik tasakaal, näiteks teistsugune kujutamine“. Samas tekstis väljendati muret ka rahumeelsete meeleavaldajate vastu suunatud vägivalla pärast.

Kohati kandus vaidlus tänavale, Sinterklaasi saabumiste ümber toimusid meeleavaldused ja vastumeeleavaldused, 2017. aastal Dokkumi lähedal ja 2019. aastal Haagis. Paljude korraldajate jaoks oli see veel üks põhjus otsida püha sellist versiooni, milles iga pere end ära tunneks.

Roetveegpiet kui kompromiss

Järk-järgult kinnistus üks lahendus: roetveegpiet, „tahmatriipudega Piet“, kelle näol on vaid mõni must triip, nagu oleks ta korstnast välja tulnud. Telekanal RTL võttis ta kasutusele 2016. aastal. Avalik-õiguslik ringhäälinguorganisatsioon NTR, mis teeb saadet *Sinterklaasjournaal*, on alates 2014. aastast tegelast järk-järgult muutnud; 2019. aastal olid üleriigilisel saabumisel ja saates ainult roetveegpieten. 4. juunil 2020 ütles peaminister Mark Rutte parlamendis, et tema vaated on läbi teinud „suured muutused“ ja et ta on kohtunud paljude inimestega, kes tunnevad end diskrimineerituna, sest Piet on must, lisades samas, et valitsuse ülesanne pole muutust peale suruda. Ta nimetas seda rahvakultuuriks, mis aja jooksul avaliku arutelu survel muutub.

Arvamused on nihkunud, kuid üksmeelt pole. Küsitlusfirma Ipsos I&O andmetel soovis 2016. aastal täiesti musta Zwarte Pieti säilitada 65 protsenti hollandlastest, 2022. aastal 33 protsenti ja 2024. aasta novembris 38 protsenti, samal ajal kui umbes 35 protsenti soovis, et ta asendataks teiste Pietidega. NPR-i andmetel loobusid 2019. aastal komiteed mitmes linnas Zwarte Pietist oma rongkäikudes, samas kui umbes tosin väiksemat linna kinnitas vastupidist. Väljaspool Hollandit asendas Suriname 5. detsembri tähistamise lastepäevaga juba 2013. aastal ja Aruba keelas tegelase 2020. aastal.

Kuidas hollandlased pärast Sinterklaasi jõule peavad?

Jõulud, *Kerstmis*, saabuvad kolm nädalat pärast kingiõhtut ja kestavad kaks päeva. 25. detsember on Eerste Kerstdag, „esimene jõulupüha“, ja 26. Tweede Kerstdag, „teine jõulupüha“. Mõlemad on riigipühad, kuigi paljud poed avavad 26. detsembril uuesti uksed. Ameerika stiilis Jõuluvana on samuti olemas: tema on Kerstman, „jõulumees“, ja keel hoiab teda Sinterklaasist selgelt lahus. Jõulukinkide vahetamine muutub üha levinumaks, kuigi enamik peresid tegi seda juba 5. detsembril.

Kõige tüüpilisem söömaaeg on gourmetten: igaüks küpsetab laua taga kuumal plaadil ja väikestes pannides suupärasteid liha- ja köögiviljatükke ning minipannkooke. Lõigatakse ka kerststol'i, puuviljasaia, mille igas viilus on keskel väike mandlimassisaar. *Kerstkransjes*, väikesed pärjakujulised küpsised, ripuvad paeltega kuusel. 25. detsembril kell 13 peab kuningas Willem-Alexander oma jõulukõne, mida näidatakse nii avalik-õiguslikel kui ka erakanalitel.

1. 1087Pool Püha Nikolause säilmetest viiakse Barisse.
2. 1655Utrecht keelab Püha Nikolause küpsetised 1. kuni 8. detsembrini.
3. 1850Jan Schenkman avaldab raamatu Sint-Nicolaas en zijn knecht.
4. 2001Televisioonis on eetris esimene Sinterklaasjournaal.
5. 2015ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee käsitleb Zwarte Pieti.
6. 2019Üleriigilisel saabumisel on ainult roetveegpieten; Amerigo teeb ruumi Ozosnelile.
7. 2020Mark Rutte ütleb, et tema vaade Zwarte Pietile on muutunud.