Befana, Christkind, kolm kuningat: kes toob jõulukingid eri maades?

Kes toob kingid ja mis kuupäeval?

Kingihooaeg kestab üle kuu ja iga riik hoiab sellest oma tükki. Kuupäev sõltub peaaegu alati tegelasest: pühak tuleb oma nimepäeval, Jeesuslaps jõululaupäeval, kolm kuningat kolmekuningapäeval. Siin on kalender esimesest külalisest viimaseni.

1. 5. dets.Sinterklaas Madalmaades (pakjesavond); Krampus tuleb välja Püha Nikolause päeva eelõhtul Austrias ja Baierimaal.
2. 6. dets.Püha Nikolaus Lotringis, Ida-Prantsusmaal ja Belgias, tema järel Père Fouettard.
3. 8. dets.Kataloonias hakatakse Tió de Nadali toitma.
4. 12. dets.Islandil saabub linna esimene kolmeteistkümnest Jólasveinarist, Stekkjastaur.
5. 24. dets.Christkind Lõuna-Saksamaal ja Austrias, Olentzero Baskimaal, Tió Kataloonias.
6. 25. dets.Père Noël, Santa Claus, Father Christmas ingliskeelses maailmas ja Prantsusmaal.
7. 1. jaan.Ded Moroz Venemaal uusaastal, Άγιος Βασίλης Kreekas.
8. 6. jaan.Befana Itaalias, kolm kuningat Hispaanias, Mehhikos ja suures osas Ladina-Ameerikast.

Need külalised on mõnikord kohta jaganud tülitsedes. Prantsusmaal on kuulsaim juhtum 23. detsembrist 1951: Dijoni Saint-Bénigne'i katedraali esisel väljakul põletas vaimulikkond 250 lapse silme all Jõuluvana kuju, selgitades, et jõulud peavad jääma „Lunastaja sünni aastapäevaks“. Etnoloog Claude Lévi-Strauss kirjutas sellest järgmisel aastal essee *Le Père Noël supplicié*, „Hukatud Jõuluvana“.

Püha Nikolaus, Père Fouettard, Krampus: kes premeerib, kes karistab?

Lotringis on Püha Nikolaus piirkonna kaitsepühak alates 1477. aastast. Tema tuntuim legend jutustab, et ta äratas ellu kolm lihuniku tapetud last. 6. detsembril toob ta traditsiooniliselt apelsini ja oma kujuga piparkoogi ning lapsed jätavad talle suhkrut ja tema eeslile porgandi. Nancys ühendab suur Püha Nikolause päeva rongkäik Carnot' väljakut Stanislase väljakuga ning mõne kilomeetri kaugusel asuv Saint-Nicolas-de-Port'i basiilika meenutab, kui vana on tema kultus selles piirkonnas.

Tema järel astub Père Fouettard. Tal pole pühakuga võrdselt vana omaenda legendi: Routardi sõnul on ta „puhas väljamõeldis, mille eesmärk on sõnakuulmatuid lapsi hirmutada“. Madalmaades saadab Sinterklaasi Zwarte Piet, saksakeelses Šveitsis reisib Samichlaus koos eesli ja kaaslasega nimega Schmutzli ning Saksamaal võib kohata Knecht Ruprechti.

Neist kaaslastest kõige vaatemängulisem on pärit Austriast ja Baierimaalt. Krampusel on sarved, tume karv ja kihvad, ta on pooleldi sokk ja pooleldi deemon ning nuhtleb pahasid lapsi kaseokstega. Tema nimi tulevat saksa sõnast *Krampen*, küünis. Ta tuleb välja Püha Nikolause päeva eelõhtul, *Krampusnachtil*. Katoliku kirik keelas tema nimel peetavad lärmakad peod ning Teise maailmasõja ajal mõistsid Euroopa fašistid ta hukka kui sotsiaaldemokraatide looming.

Miski ei aidanud. Tänapäeval jooksevad Austrias, Saksamaal, Ungaris, Sloveenias ja Tšehhis kuradiks riietunud meeste rühmad tänavatel ja ajavad möödujaid taga. Johns Hopkinsi ülikooli ajaloolane Peter Jelavich näeb temas paganlikku tegelast, kes on jõulude külge poogitud. Pidu on jõudnud isegi üle Atlandi: Michigani osariigis asuv Ypsilanti linn korraldab igal aastal Krampuse balli.

Kes on Christkind, kingitusi toov Jeesuslaps?

Christkind, „Kristuse laps“, toob kingid 24. detsembri õhtul suures osas Lõuna-Saksamaast, Austrias ja saksakeelses Šveitsis. Nimest hoolimata kujutatakse teda harva imikuna: rahvakomme on teinud temast inglisarnase kuju kuldsete lokkide, valge kleidi ja kuldse sädepärjaga, keda kehastab sageli noor tüdruk.

Tema päritolu üle vaieldakse. Ta ilmus protestantlikes piirkondades Püha Nikolause alternatiivina, sest reformatsioon lükkas pühakute kultuse tagasi. Mõned peavad tema leiutajaks Martin Lutherit, kuid Hamburgi ülikooli hinnangul on see väide tõendamata. Teada on aga, et alates 1531. aastast seostati Lutheri pere kingitusi juba „püha Kristusega“. Ajaloo irooniana võtsid katoliku piirkonnad Christkindi omaks 19. sajandi alguses, eriti Baierimaal ja Reinimaal.

Kõige kuulsam Christkind on Nürnbergi oma. Alates 1969. aastast valib linn ta iga kahe aasta tagant: kandidaadid peavad valimispäeval olema 16- kuni 19-aastased. Esimesele advendipühapäevale eelneval reedel avab kroonitud, lokkis ja kullas Christkind Frauenkirche galeriilt Christkindlesmarkti, esitades Friedrich Brögeri 1948. aastal kirjutatud proloogi. Detsembris on tal üle saja kohtumise. Aastatel 2025 ja 2026 on tema nimi Nora Falk.

Kes on Befana, Itaalia 6. jaanuari nõid?

Itaalias kuulub öö vastu 6. jaanuari Befanale. Tema nimi on rahvapärane moonutus sõnast *Epifania*, kolmekuningapäev. Treccani sõnaraamat kirjeldab teda kui väga inetut, kuid heatahtlikku vanaeite, kes laskub öösel korstnalõõri kaudu alla ja täidab sõnakuulelike laste sokid kingituste ja maiustustega. Pahadele lastele jätab ta söetükke. Tänapäeval on see süsi sageli mustaks värvitud suhkur, mida müüakse kommipoodides.

Levinuim kristlik legend paneb ta kolme kuninga teele. Kuningad küsivad temalt teed Jeesuslapse juurde ja kutsuvad teda kaasa; ta keeldub, sest on liiga hõivatud koristamisega. Hiljem ta muudab meelt, läheb neid otsima ega leia neid kunagi. Sellest ajast peale lendab ta luua seljas ja paljud räägivad, et ta pühib enne lahkumist põranda puhtaks.

Tegelane on sellest loost vanem. 1930. aasta Enciclopedia Italiana seostab Befanat eelkristlike maagiliste kommetega ja kirjeldab kolmekuningaööl süüdatud tulesid. Toscana Romagnas veeti tema kuju vankril küla väljakule ja põletati seal. Väikelinna Urbaniat Marche piirkonnas peetakse tema ametlikuks elukohaks ning seal toimub igal aastal 2. kuni 6. jaanuarini pidu, mis meelitab kohale 30 000 kuni 50 000 inimest.

Miks saavad hispaanlased ja mehhiklased kingid 6. jaanuaril?

Hispaaniakeelses maailmas on suured kinkijad Reyes Magos, kolm kuningat. Kolmekuningapäev 6. jaanuaril tähistab nende külaskäiku Jeesuslapse juurde ja just selle päeva hommikul leiavad lapsed oma kingid. Mehhikos kirjutavad paljud kõigepealt kuningatele kirja, mõned seovad selle heeliumiga täidetud õhupalli külge, ning eelõhtul jäetakse sageli üks king ukse juurde.

5. jaanuari õhtul marsivad kuningad tänavatel. Alicante lähedal asuva Alcoy rongkäik toimub alates 1885. aastast ja on üks Hispaania vanimaid. Sellel on riikliku turismihuviga peo staatus. Kuninglikud pažid ronivad pikkadel puuredelitel, et viia kingid otse rõdudele ja akendele, ning eeslid, *burretes*, kannavad postkaste, kuhu lapsed oma soovid poetavad.

6. jaanuar lõpeb pärjakujulise koogiga. Hispaanias peidab *roscón* endas kujukest, mis kujutab sageli üht kuningatest. Mehhikos peidab *rosca de Reyes* endas väikest Jeesuslast: see, kes selle leiab, peab viima selle kirikusse või võtma pere vastu 2. veebruaril, küünlapäeval. Nii pikendab kolmekuningapüha jõule terve kuu võrra.

Ded Moroz ja Snegurotška: uusaasta kingid

Venemaal ja mitmes endise Nõukogude Liidu riigis tehakse kingitusi uusaastal. Need toob Дед Мороз (Ded Moroz), „vanaisa Pakane“. Nõukogude võim võitles alguses tema vastu: 1928. aastal kuulutati ta „preestri ja kulaku liitlaseks“. 1935. aastal, kui uusaastapeod taas lubati, tuli ta tagasi ning tema ametlik elukoht määrati 1998. aastal Veliki Ustjugi, Vologda oblastisse.

Ta ei reisi kunagi üksi. Снегурочка (Snegurotška), Lumetüdruk, kes kannab pikka hõbesinist kleiti ja karusnahkset mütsi või helbekujulist kokošnikku, aitab tal pakke jagada. Ta pärineb muinasjutust, mille näitekirjanik Aleksandr Ostrovski tõi 1873. aastal lavale Tšaikovski lavamuusikaga ja millest Rimski-Korsakov tegi hiljem ooperi. Alates uusaasta nõukogudeaegsest taaselustamisest 1930. aastate keskel esitletakse teda Ded Morozi lapselapsena.

Ka Kreekal on oma uusaasta külaline, Άγιος Βασίλης, püha Basileios, 4. sajandi Kaisareia piiskop, kelle püha langeb 1. jaanuarile. Sel õhtul jagavad pered *vasilopitat*, kooki, millesse pannakse enne küpsetamist münt: kes selle leiab, sellel on terve aasta õnne.

Tió de Nadal ja Olentzero: Kataloonia ja Baskimaa kingid

Kataloonias tulevad kingid välja puuhalust. Tió de Nadal on suur, sageli oksakohtadega tüvi, mis tuuakse koju mõni päev enne jõule. Alates 8. detsembrist, Neitsi Maarja pärispatuta eostamise pühast, toidavad lapsed teda iga päev, vanasti leiva, maisi, jaanileiva või saepuruga, ning katavad ta väikese tekiga, et tal külm ei hakkaks. Jõuluõhtul taovad nad teda lastelaulu lauldes kepiga ja tõstavad siis teki üles: Tió on „teinud“ maiustusi ja kingitusi. Kui lapsed pole sõna kuulanud, võib ta jätta ainult sütt.

Algselt oli Tió puuhalg, mida põletati jõuluööl koldes, nii Kataloonias kui ka Mallorcal. Linnades on komme veidi taandunud, kuid see on endiselt elav ja elustub paljudes valdades uuesti ning Barcelona linn tutvustab seda jätkuvalt oma jõulukommete hulgas.

Baskimaal on 24. detsembri külalise nimi Olentzero. Ta on söepõletaja: legendi järgi töötas ta mägedes, kui kuulis Kristuse sünnist, ja tuli alla seda uudist kuulutama. Temagi oli algul jõuluhalg, mille tuhk puistati maja ette, et seda kaitsta. 20. sajandil hakkas ta lastele kingitusi tooma. 24. detsembri õhtul käivad koorid tänavatel tema lugu lauldes ning teda saadab Mari Domingi, looduse ja talvise pööripäeva kuju.

Joulupukki ja Jólasveinar: kauge Põhja külalised

Soomes on Joulupukki, „jõulusokk“, pärit kombest, mille kohaselt sokuks riietunud mees käis majast majja ja sai pidusöögi jääke. Tegelane on kaotanud oma sarved ja saanud valge habeme, kuid nime on ta alles hoidnud ning alates ühest 1927. aasta Soome raadiosaatest räägitakse, et ta elab Lapimaal Korvatunturil. Lõuna pool, Norras, Taanis ja Rootsis, on taluhaldjas, *nisse* või *tomte*, muutunud kingituste toojaks. Traditsiooniliselt jäetakse talle kauss putru võitükiga, Norras riisiputru.

Island valis koguse. Jólasveinar, kolmteist jõulupoissi, saabuvad ükshaaval, igaüks oma ööl, 12. kuni 24. detsembrini. Nende nimed räägivad nende kommetest: rongkäiku juhatab Stekkjastaur, „lambalauda kohmakas“, siis tulevad Þvörusleikir ehk lusikalakkuja, Hurðaskellir ehk uksepaugutaja, Skyrgámur ehk skyr'i-õgard, Gluggagægir ehk aknapiiluja ja lõpuks 24. kuupäeval Kertasníkir, „küünlakerjus“. 11. kuni 24. detsembrini jätavad lapsed aknalauale kinga: sinna ilmub väike kingitus või pahanduste korral kartul. Hooaeg lõpeb 6. jaanuaril Þrettándinniga.

Jólasveinaril on üsna kahtlane perekond. Need kolmteist venda elavat mägedes koos oma ema Grýlaga, kardetud koletisega, ja tema mehe Leppalúðiga, suure kohmakaga. Hiiglaslik säravate silmadega jõulukass hiilib jõuluööl mägedes ja jahib neid, kes pole saanud ühtki uut riideeset. Poisid ise on piisavalt viisakad, et näidata end Reykjavíkis Islandi Rahvusmuuseumis: 2025. aasta detsembris käisid nad seal ükshaaval, iga päev 12. kuni 24. detsembrini, laste ja perede saalis.