Kes oli Püha Nikolaus? Myra piiskop, tema legendid ja tee Lorraine'i

Mida pühast Nikolausest tegelikult teatakse?

Vähe, ja see on toimiku esimene üllatus. Pärimuse järgi sündis Nikolaus umbes 270. aastal Pataras, Lüükia sadamalinnas tänapäeva Türgi lõunarannikul. St. Nicholas Center kirjutab, et tema vanemad, jõukad kristlased, surid epideemiasse, kui ta oli veel noor, ning ta andis oma pärandi vaestele ja haigetele. Temast sai naaberlinna Myra piiskop, kui ta oli alles noor mees.

Sama pärimuse järgi kiusati teda keiser Diocletianuse ajal taga, saadeti usu pärast pagendusse ja vangistati. Vabanenuna olevat ta 325. aastal osalenud Nikaia kirikukogul. Ta suri Myras 6. detsembril, kõige sagedamini nimetatud daatumi järgi aastal 343, ja maeti oma kirikusse.

Ajaloolased on peaaegu iga rea suhtes ettevaatlikud. Nikolaus ilmub Nikaia piiskoppide nimekirja alles 6. sajandi alguses, Theodoros Lugeja juures umbes aastal 510 või 515, ning ei Athanasios ega Eusebios, kes ometi kirikukogust kirjutasid, teda ei maini. Mõned ajaloolased kahtlevad, kas ta seal üldse viibis, samas kui St. Nicholas Center peab Theodorose nimekirja osalejate kohta kõige olulisemaks autentseks allikaks. Lugu sellest, et ta olevat keset istungit ketser Ariusele kõrvakiilu andnud, on kirja pandud alles 14. sajandil, rohkem kui tuhat aastat pärast sündmusi.

Ka tekstid ise ilmuvad hilja. Umbes aastal 583 tsiteerib Konstantinoopoli Eustratios Püha Nikolause elulugu, mis on tänaseks kadunud. Vanim meieni jõudnud täielik elulugu on Mihhail Arhimandriidi oma, kirjutatud 9. sajandi alguses aastatel 814-842, ligi viissada aastat pärast piiskopi surma. Ajaloolase Jeremy Seali arvates on parim tõend Nikolause olemasolust endiselt tema haud, mida sai Myras külastada.

Milline on legend kolmest tütrest ja aknast sisse visatud kullast?

See on legendidest vanim ja ainus, mis on olemas juba Mihhail Arhimandriidil 9. sajandil. Üks Myra mees on laostunud ega suuda oma kolmele tütrele kaasavara anda. Ilma kaasavarata pole pulmi ja neid ähvardab müümine. Ühel ööl lendab avatud aknast sisse kullakott. Siis teine, teisel ööl. Kolmandal korral valvab isa ja tunneb ära piiskopi, kes palub tal saladust hoida.

St. Nicholas Center märgib, et versiooniti kukub kuld kas sukkadesse või kingadesse, mis kuivavad kolde ees. Mõnes loos on kolme koti asemel kolm kuldkera. Need kolm kera said maalidel ja vitraažidel üheks pühaku tunnuseks, mõnikord maalituna apelsinidena, mis osaliselt seletab, miks lastele kingadesse apelsine pannakse. Samuti tegid need Nikolausest pandimajapidajate ja mehele minevate neidude kaitsepühaku.

Ajaloolased arutavad selle loo üle. Adam C. English kaitseb mõtet, et sel on tõeline tuum. Jona Lendering märgib, et see sarnaneb väga lugudele, mida Philostratos jutustab 1. sajandi targast Apollonios Tyanast, ja arvab, et see võis libiseda ühelt tegelaselt teisele. Kindel on see, et lugu on sajandid üle elanud: kamina juurde riputatud sukk pärineb otse sellest, nagu jutustame artiklis jõulusukkade ajalugu.

Kust pärineb lugu kolmest soolatünni pandud väikesest lapsest?

Prantsusmaal teavad seda lugu kõik, ja ometi on see üks hilisemaid. Pühaku esimestes elulugudes seda ei ole, see ilmub keskaja lõpus. Algul pole ohvrid lapsed, vaid kolm reisivat noort üliõpilast, kelle tapab kõrtsmik. St. Nicholas Center täpsustab, et kolme väikese lapsega versioon kinnistus Prantsusmaal.

Laul „Ils étaient trois petits enfants“, mida koolilapsed siiani laulavad, pärineb 16. sajandist. Kolm last, kes läksid põllule viljapäid korjama, paluvad ühel õhtul lihunikult öömaja. Too tapab nad, tükeldab ja paneb soolatünni, soolaga täidetud anumasse, kus liha säilitatakse. Seitse aastat hiljem tuleb sealt mööda Püha Nikolaus ja palub öömaja. Lihunik pakub talle süüa, kuid piiskop nõuab soolaliha, mis on seitse aastat oodanud. Lihunik põgeneb, pühak kutsub teda meelt parandama, sirutab kolm sõrme soolatünni kohale ja kolm last tõusevad püsti.

Just see legend teeb Nikolausest laste kaitsja. Ida-Prantsusmaal ei reisi ta kunagi üksi: Père Fouettard, mustas riietuses mees, ähvardab sõnakuulmatuid lapsi, samal ajal kui pühak maiustusi jagab. Nancy paraadil on laulu lihunikul isegi oma vanker, otse Fouettard'i oma ees. Hollandis ja Belgias reisib pühak teiste kaaslastega, keda tutvustame artiklis kinkide toojad üle maailma.

Toimiku teised imeteod

• Kolm süütut: juba Mihhail Arhimandriidi juures peatab Nikolaus timuka käe ja päästab kolm süütult hukka mõistetud meest. Nii saab temast kohtuvigade ohvrite kaitsepühak.
• Torm: Pühalt Maalt naastes vaigistab ta mere, mis tema laeva ähvardab. Kogu Vahemere meremehed võtavad ta oma kaitsepühakuks.
• Basileios: Kreetalt tulnud piraatide röövitud poiss tuuakse tagasi koju Myrasse ning tal on käes veel kuninga kuldkarikas, keda ta teenis.

Miks tähistatakse Püha Nikolause päeva 6. detsembril?

Sest see on tema surmapäev. Kirik tähistab oma pühakuid nende surmapäeval, mida peetakse nende sündimiseks taevasse, mitte sünnipäeval, mis Nikolause puhul on pealegi teadmata. Juliuse kalendrit järgivad kirikud, nagu Vene õigeusu kirik, tähistavad seda meie kalendri järgi 19. detsembril. Bari lisab teise püha, 7.-9. mail, oma säilmete saabumise auks.

Nancy pidustustele pühendatud vaimse kultuuripärandi nimistu kaardi järgi tähistatakse Püha Nikolause päeva 6. detsembril Belgias, Hollandis, Saksamaal, Luksemburgis, Šveitsis ja Itaalias ning õigeusu maades. Prantsusmaal on see endiselt elujõuline Lorraine'is, Alsace'is, Franche-Comtés ja põhjas. Hollandis ja Belgias saabub pühak sageli laevaga ja sõidab valgel hobusel läbi linnade, otsides akende, uste või kaminate juurde jäetud kingi.

Lorraine'is leiavad head lapsed 6. detsembri hommikul või lähima nädalavahetuse hommikul maiustusi ning need, kes jätsid eelmisel õhtul pühaku eeslile suhkrutüki või porgandi, teavad, miks taldrik on tühi. Selle külaskäigu nihkumine 24. detsembri öösse toimus palju hiljem, New Yorgis 19. sajandi alguses: sellest räägib artikkel Jõuluvana tõeline lugu.

Kuidas jõudsid Püha Nikolause säilmed Bari?

1087. aasta kevadel randuvad Bari meremehed Myras, mis on siis moslemite võimu all, ja viivad kreeka valvurite nina alt kaasa suurema osa luustikust. Nii võidavad nad võidujooksu Veneetsiaga, kes ihaldas sama aaret. 9. mail 1087 jõuavad luud Apuulias asuvasse Bari. Kaks aastat hiljem, 1089. aastal, pühitseb paavst Urbanus II uue basiilika krüpti ja asetab säilmed altari alla, kus need on siiani. Hoone valmib ja pühitsetakse 1197. aastal.

Veneetsia ei lepi sellega. Ühe anonüümse kroonika järgi peatub Veneetsia laevastik 1100. aastal Myras ja korjab kokku killud, mille Bari mehed olid maha jätnud. Lido San Nicolò kirik ütleb, et hoiab neist umbes viitsadat. 28. detsembril 2009 palus Türgi Itaalialt luude tagastamist.

1. 10879. mail jõuavad Myrast ära viidud säilmed Bari.
2. 1089Paavst Urbanus II pühitseb Bari Püha Nikolause basiilika krüpti.
3. 1100Veneetslased viivad Myrasse jäänud killud Lidole.
4. 1950. aastadAnatoom Luigi Martino uurib luid: üle 70-aastaselt surnud keskmist kasvu mees, kellel oli raske artriit.
5. 2017Üks ribi sõidab 21. maist 28. juulini Barist Moskvasse ja Peterburi.

Neid luid on uuritud. 2004. aastal taastasid Caroline Wilkinson ja Francesco Introna Manchesteri ülikoolis kolju mõõtmete põhjal näo: umbes 1,68 m pikkune mees, kelle nina oli murdunud ja uuesti kokku kasvanud. 2017. aasta detsembris dateerisid Tom Higham ja Georges Kazan Oxfordis radiosüsiniku meetodil Illinoisis hoitava ja Lyonist pärit vaagnakillu. Tulemus: 4. sajand. Teadlased tuletasid meelde, et teadus suudab tõestada, et säilmed on võltsid, kuid mitte kunagi seda, et need on ehtsad.

Samal aastal sõitis pühaku ribi Barist Venemaale, kus Nikolaus on üks enim austatud pühakuid. Vatikani raadio andmetel seisis umbes kaks miljonit palverändurit järjekorras, mõnikord tunde, Moskva Kristus Lunastaja katedraalis ja seejärel Peterburi Aleksander Nevski kloostris, enne kui säilmed 28. juulil 2017 Itaaliasse tagasi jõudsid.

Miks on Püha Nikolaus Lorraine'i kaitsepühak?

Kõik algab ühest sõrmest. Pärimuse järgi tõi Lorraine'i rüütel Aubert de Varangéville 1098. aastal Barist pühaku sõrmelüli Meurthe'i jõe ääres asuvasse kaubalinna Port'i, mis sai hiljem nimeks Saint-Nicolas-de-Port. Praeguse reliikviaari ladinakeelne raidkiri ütleb seda selgelt: „Hic anno salutis 1098 Albertus de Varangisi Villa attulit sacram particulam“. Selle 75 sentimeetri kõrguse õnnistava käega hõbedase käsivarre valmistas Lyonis Berger et Nesme'i firma umbes 1892. aastal, et asendada hertsogite kunagi kingitud ja nüüdseks kadunud reliikviaare.

Tõrvikurongkäik sündis teisest imeteost. Idamaades vangis olnud Lorraine'i ristisõdija, Réchicourt'i isand, olevat vabanenud 6. detsembril 1240 ja leitud kiriku esiväljakult, ahelad veel randmetel. Sellest ajast peale toimub rongkäik igal aastal 6. detsembrile lähimal laupäeval. Pärast jumalateenistust jääb basiilika pimedusse, küünlad süüdatakse ükshaaval ja rahvas laulab „Saint Nicolas des Lorrains“, enam kui neljakümne salmiga vaimulikku laulu.

5. jaanuaril 1477 lööb hertsog René II Nancy müüride all Karl Julget. Burgundlane saab surma, Lorraine jääb iseseisvaks ja René II teeb Nikolausest oma hertsogiriigi kaitsepühaku. Et pühakut võidu eest tänada, asendab ta Port'i väikese kiriku tohutu leekiva gootika basiilikaga, mis ehitati aastatel 1481-1560 ja millel on kaks 85-meetrist torni.

Viis sajandit hiljem vajas hoone hoolt. Seda restaureeriti umbes viisteist aastat, 1980. ja 1990. aastatel, tänu Camille Crouée Friedmani pärandile. Ta oli kohalik tüdruk, kes kolis New Yorki ja suri 1980. aastal. Nii päästis Väike-Aasiast Itaalia kaudu tulnud Püha Nikolause Lorraine'is üks ameeriklanna.

Kuidas tähistatakse Püha Nikolause päeva Lorraine'is tänapäeval?

Nancys on püha nii tähtis, et see on kantud Prantsuse kultuuriministeeriumi vaimse kultuuripärandi nimistusse. Suur paraad on olnud olemas alates 19. sajandi lõpust ja esimene Püha Nikolause vanker ehitati 1924. aastal linna kaupmeeste toel. 2017. aastal vaatas ainuüksi seda paraadi ligi 100 000 inimest ning detsembri jooksul toimus suurlinnapiirkonnas 15-18 paraadi.

Rongkäik liigub 1,3 kilomeetri pikkusel teel kindlas järjekorras. Kõigepealt tulevad valdade vankrid, siis legendi kolm tegelast: Père Fouettard oma mehaanilisel eeslil, lihunik, kes kõneleb rahvale oma papjeemašeest poest, ja kolm last soolatünnis. Viimasena tuleb valgustatud vankril Püha Nikolaus, ümberringi väikesed head lapsed. Kohale jõudes, Stanislase väljakul, annab linnapea talle raekoja rõdult linna võtmed. 2017. aastal jagati teekonna ääres üle kahe tonni komme.

Teine traditsioon on söödav. Piparkoogist ja šokolaadist pühi Nikolause valmistatakse Nancys alates 1840. aastast, esimesena tegi seda Lefèvre-Lemoine'i firma. Alates 1902. aastast joonistab kondiiter Joseph Eidel neile esimesena näo, silmade ja naeratusega, lisaks habemele, piiskopikepile ja mitrale. Mida kodus ise teha, leiate meie jõuluretseptidest.

• 6. detsembrile lähimal laupäeval: tõrvikurongkäik Saint-Nicolas-de-Port'is.
• Samal nädalavahetusel: suur paraad Nancys ning väiksemad paraadid Metzis, Épinal'is, Verdunis või Saint-Dié-des-Vosges'is.
• Eelmisel õhtul: suhkrutükk või porgand eeslile, mõnikord joonistus või kiri pühakule.
• Hommikul: maiustused ja piparkoogid headele lastele ning teistele kardetud külaskäik Père Fouettard'ilt.

Püha on rännanud ka vastupidises suunas. Luksemburgis Wiltzis avastavad Ameerika sõdurid selle kombe pärast riigi vabastamist 1944. aasta septembris. 6. detsembril 1944 jagab kapral Richard Brookins Püha Nikolauseks riietatuna tänavatel nende toidunormidest komme ja šokolaadi. Üheks õhtuks sai Ameerika Santa Clausist taas Püha Nikolaus.