Kust on pärit jõulusokk? Püha Nikolause kingast kaminale riputatud sukani

Miks riputatakse jõuludeks sokke üles?

Ühtegi dokumenti, mis ütleks: „sel päeval riputas keegi üles esimese soki“, ei ole olemas. Meil on legend, Püha Nikolause oma, kes oli 4. sajandil Myra piiskop. Üks laostunud isa ei suuda oma kolmele tütrele kaasavara anda ja on valmis jätma nad kohutava saatuse hooleks. Nikolaus, kes tahab teda aidata ilma alandamata, tuleb öösel ja viskab avatud aknast sisse koti kullaga.

Versioonid lähevad lahku ühe meie jaoks väga olulise detaili osas. Ühes veereb kuld lihtsalt põrandale. Teises, mida vahendab zooloog Desmond Morris oma raamatus „Christmas Watching“ (1992), kukub see tule ääres kuivama pandud sukka. Just see variant sai eeskujuks: salajane kingitus, öösel kolde äärde pandud riideesemesse jäetud.

Mõned jutustajad asendavad kotid kolme kuldkuuliga. Need kolm kuuli said üheks Püha Nikolause tunnusmärgiks ja ka pandimajade sildiks, kelle kaitsepühak ta on. Pühakuga seotud kombeid dokumenteeriv St. Nicholas Center märgib, et neid kujutatakse sageli apelsinide või isegi õuntena. Selle juurde jõuame tagasi soki põhjas.

Piiskopi täieliku loo, tema Nikaia kirikukogu 325. aastal ja tema säilmete Barisse viimise 1087. aastal leiate artiklist Kes oli Püha Nikolaus?. Siin jälgime ainult eset: kinga, seejärel sokki.

Enne sokki oli king: Lotringi puukingad ja Hollandi kingad

Sajandeid ei riputatud Euroopas midagi üles: pandi oma kingad välja. Seda tehti 6. detsembri ehk nigulapäeva eelõhtul, mitte jõulude ajal. Napoleoni Fond kirjeldab nigulapäeva piparkookidele ja šokolaadile pühendatud artiklis stseeni nii, nagu seda 19. sajandil elati: õhtul panid lapsed oma puukingad kamina ette ja pühak tuli maiustustega koormatud eesliga uuesti läbi.

Sisu sõltus kodust. Sama artikkel räägib mänguasjadest jõukate perede kingades ning pähklitest, sarapuupähklitest või meekookidest teiste kalossides. Ta tsiteerib ka Pariisis kasarmus elanud Belgia nekrutit, kes sai 1809. aasta nigulaööl perelt saadetud korvitäie maiustusi. Lotringis, mille kaitsepühak on Püha Nikolaus, ei ole 6. detsembri püha kunagi kadunud.

Madalmaades on põhimõte sama, eesli asemel on hobune. St. Nicholas Centeri järgi panevad lapsed oma kinga akna, ukse või kütteseadme lähedale koos joonistuse, soovinimekirja ja porgandi või heinaga Sinterklaasi ratsule. Mõnikord ka alustassi veega. Hommikul leiavad nad šokolaadimünte, nende nime algustähe kujulise šokolaaditähe, pepernoteni ja väikesi kingitusi.

Kuni 1940. aastateni leidsid Hollandi lapsed oma kingitused kingadest 6. detsembri hommikul. Tänapäeval toimub peamine pidu 5. detsembri õhtul pere laua ümber. King jääb aga novembris ja detsembri alguses mitmeks õhtuks järjest ukse ette.

Prantsusmaa on kinga säilitanud isegi oma lauludes. Raymond Vincy kirjutatud ja Henri Martineti viisistatud laulus „Petit Papa Noël“, mida Tino Rossi laulis 1946. aastal, palub laps Jõuluvanal mitte unustada tema väikest kinga. Plaat on Prantsusmaa kõigi aegade enimmüüdud singel.

Kuidas jõudis sokk New Yorki?

Üleminek kingalt üles riputatud sokile on loetav 19. sajandi alguse New Yorgi tekstidest. 1809. aastal avaldab Washington Irving oma „New Yorgi ajaloo“, satiirilise kroonika Hollandi kolooniast. Esimeses trükis kirjutab ta, et kuberner Peter Stuyvesanti ajal ei möödunud nigulapäev kunagi ilma kingitusteta ega ilma „suka korstnasse riputamiseta“. Järgnevates parandatud trükkides saab kombest esimeste asunike „vaga tseremoonia“ ja sukk leitakse hommikul alati „imekombel täitununa“.

Irving kirjutab humoristina ja miski ei tõesta, et 17. sajandi asunikud tõesti nii tegid. Kuid tekst kinnistas kujundi. Aasta hiljem, 6. detsembril 1810, tellib John Pintard graveerija Alexander Andersonilt New-York Historical Society esimese nigulaõhtusöögi jaoks gravüüri. St. Nicholas Center kirjeldab seda kui pühaku esimest Ameerika kujutist: sellel on näha laste maiustusi kaminale riputatud sukkades.

1. 1809Washington Irving mainib nigulapäeva puhul korstnasse riputatud sukka.
2. 1810Alexander Andersoni gravüür näitab koldele riputatud maiustustega täidetud sukki.
3. 1821Vihik „The Children’s Friend“ laseb Santeclausil „igal jõululaupäeval“ laste voodite ja sukkade juurest läbi käia.
4. 1823Luuletus „A Visit from St. Nicholas“ algab sukkadega, mis on kaminale riputatud „hoolega“.

1821. aasta vihik, mille avaldas New Yorgis William B. Gilley, on kahekordselt oluline. Esiteks ei toimu külaskäik enam 6. detsembril, vaid jõululaupäeval. Teiseks on külaline näinud kodudes „voodeid ja sukki“, mis näitab, et lugeja juba ootab seda eset. Sõnakuulmatutele lastele näeb sama vihik ette pika musta kasevitsa, mis jäetakse mänguasjade asemele.

Kaks aastat hiljem, 23. detsembril 1823, avaldab Troy Sentinel allkirjata luuletuse, mis omistatakse 1837. aastal Clement Clarke Moore’ile ja mille ta 1844. aastal oma kogus „Poems“ endale nõuab. Selle kolmas värss paigutab soki lõplikult paika: „The stockings were hung by the chimney with care“. Edasi asub külaline sõnagi lausumata tööle ja täidab kõik sukad, enne kui korstnast üles tõuseb. Selle viimase liigutuse kohta vaadake artiklit Miks tuleb Jõuluvana korstnast?.

Mis ajast riputatakse sokk üles Inglismaal ja mujal?

Suurbritannias kannab traditsiooniline tegelane nime Father Christmas. Kaua kehastas ta pigem pidu ja pidusööke, kui tõi kingitusi. Kongressi Raamatukogu paigutab oma blogi Folklife Today artiklis, mille kirjutas Stephen Winick 2018. aastal, Ameerika mütoloogia saabumise 1860. aastatesse koos saani ja lendavate põhjapõtradega.

Kaks tegelast sulavad ühte 1870. aastatel. Sama artikkel tsiteerib teost Oxford Dictionary of English Folklore: 1883. aastal kirjutab üks Inglismaad külastanud prantslane kui asjast, mida kõik teavad, et Father Christmas tuleb korstnatest alla ja paneb sukkadesse mänguasju ja komme.

Itaalial on oma sokk, millel pole jõuludega mingit pistmist. Befana, luuaga lendav vana naine, käib läbi ööl vastu 6. jaanuari, kolmekuningapäeva eelõhtul, ja täidab heade laste sokid maiustustega. Teised saavad sütt. Tutvustame teda koos teiste kingitoojatega artiklis Kes toob jõulukingid üle maailma?.

Mida pannakse jõulusokki?

Inglise keeles on selle jaoks sõna: stocking stuffers, Ühendkuningriigis stocking fillers. See tähistab väikesi kingitusi, mis mahuvad sokki, erinevalt kuuse alla pandud pakkidest. Mõnes peres avatakse sokk esimesena, ärgates, enne kui täiskasvanud üles tõusevad. Teistes on see laste jõulude põhiosa.

Miks on soki põhjas apelsin?

Apelsin viitab otse legendile. St. Nicholas Center selgitab, et Nikolause antud kulda kujutatakse sageli kuldsete kuulidena, mida omakorda sümboliseerivad apelsinid või õunad. Soki päris põhja pandud apelsin meenutab seega pühaku kingitust.

Ja süsi?

Söega ähvardamine kuulub samasse perekonda kui 1821. aasta vihiku kasevits. Lääne traditsiooni järgi saab laps, kes on aasta jooksul halvasti käitunud, ainult tüki sütt. Madalmaades räägiti kunagi kartulist või väikesest soolakotikesest. Itaalia Befana jätab sütt lastele, kes pole head olnud.

• Apelsin või mandariin, mälestuseks Püha Nikolause kullast.
• Pähklid ja sarapuupähklid, nagu 19. sajandi kalossides.
• Šokolaadimündid, mis pärinevad Hollandi kingadest.
• Šokolaaditäht lapse nime algustähega.
• Väike mänguasi, pliiats, taskuraamat.
• Jõuluvana enda käega kirjutatud sõnum.

See viimane on meie maja eriala. Lapsed, kes on Jõuluvanale kirjutanud, teavad, et vastus võib peituda soki põhjas sama hästi kui postkastis.

Kuhu riputada sokk, kui kaminat pole?

Algul võtsid lapsed lihtsalt ühe oma igapäevastest sokkidest. Seejärel tulid spetsiaalselt peo jaoks tehtud sokid, suuremad ja kaunistatud. Tänapäeval õmblevad paljud pered need ise ja tikivad neile igaühe nime, et Jõuluvana saajat segi ei ajaks.

Kamin ei ole enam kohustuslik. Sokke näeb riputatuna voodipeatsile, ukselingile, kuuse alumisele oksale või trepikäsipuule. Traditsioon ütleb vaid, et need peavad olema tühjad, nähtaval ja valmis enne, kui lapsed magama jäävad. 1821. aasta vihik rääkis juba voodite kõrval ka sukkadest.

Prantsusmaal on neil, kes eelistavad kinga, kogu ajalugu enda poolel: see on sokist mitu sajandit vanem. Miski ei takista tegemast mõlemat, kinga 6. detsembri nigulapäevaks ja sokki 24. detsembriks. Kahe kuupäeva vahel ootamiseks avab meie advendikalender iga päev ühe akna.