Kuidas jõulud alguse said? Rooma kalendrist aastast 336 Elsassi kuuseni

Millal peeti jõule esimest korda?

Esimesed kristlased ei tähistanud Jeesuse sündi. Nende suur püha oli lihavõtted. Evangeeliumid ei anna ühtegi sünnikuupäeva ja peaaegu kolm sajandit ei paista keegi olevat tähistanud Kristuse sünnipäeva kindlal päeval.

Esimene dateeritud tunnistus leidub 354. aasta kronograafis, illustreeritud kogumikus, mille pühenduse on allkirjastanud kalligraaf Furius Dionysius Filocalus. Üks selle osadest loetleb märtrite mälestuspäevi. Kõige esimene rida märgib Kristuse sündi 25. detsembril. Liturgia ajaloolased on üldiselt ühel meelel, et see osa pärineb aastast 336 ja Roomast.

Sama kogumik sisaldab paganlikku tsiviilkalendrit. 25. detsembri juures on kirjas „N·INVICTI·CM·XXX“: Võitmatu sünd, koos mängude ja kolmekümne vankrivõistlusega. See on vanim kirjanduslik mainimine Võitmatu Päikese pühast. Mõlemad pühad on seega kõrvuti samas käsikirjas.

Miks on jõulud 25. detsembril?

Enne 25. detsembrit liikus ringi teisi kuupäevi. Umbes aastal 200 kirjutab Clemens Aleksandriast, et mõned paigutavad sünni Egiptuse pachoni kuu 25. päevale ehk 20. maile ja teised pharmouthi 24. või 25. päevale ehk 20. või 21. aprillile. 25. detsembrit ta ei maini. Ajaloolane Andrew McGowan meenutab neid kõhklusi Biblical Archaeology Society artiklis.

Üks vana seletus käib arvutuse kaudu. Umbes samal ajal märgib Tertullianus, et 14. niisan, ristilöömise traditsiooniline päev, vastas Rooma päikesekalendri 25. märtsile. Üks uskumus aga väitis, et Jeesus eostati ja ta suri samal päeval aastas. 25. märtsist sai Maarja kuulutamise püha; üheksa kuud hiljem jõuame 25. detsembrini.

Idas valiti esialgu 6. jaanuar. 4. sajandil eksisteerivad mõlemad kõrvuti: 25. detsember läänes, 6. jaanuar idas. 6. jaanuarist sai hiljem kolmekuningapäev, mis meenutab tarkade saabumist Petlemma. Armeenia kirik tähistab jõule siiani 6. jaanuaril.

Ühtegi neist seletustest ei tõesta tekst, mis ütleks: „me valisime 25. detsembri, sest“. Ajaloolased kaaluvad vihjeid. Seepärast eksisteerivad siiani kaks teooriat, arvutuse teooria ja paganlikelt pühadelt laenamise teooria.

Kas jõulud on paganlik püha? Saturnaalid ja Võitmatu Päike

Saturnaalid algasid Rooma kalendris 17. detsembril. Püha venis pikemaks, kuni kestis seitse päeva, kuni 23. detsembrini. Kingitusi vahetati sigillaaride päeval, 19. detsembril: küünlad, väikesed vahast või terrakotast kujukesed, naljakingitused. Orjad kutsuti pidusöögile, kõik kandsid pileust, vabakslastute vildist mütsi, ja tervitati üksteist hüüdega „Io Saturnalia“.

Teine püha on veelgi lähemal. Aastal 274 seab keiser Aurelianus sisse Võitmatu Päikese, Sol Invictuse kultuse, kelle sündi tähistatakse 25. detsembril. 354. aasta kronograaf registreerib selle, nagu nägime. Mõte, et kristlased paigutasid jõulud sellele kuupäevale, et seda püha asendada, on ahvatlev.

Andrew McGowan toob esile selle nõrkused: ükski esimeste sajandite kristlik autor ei räägi sellisest laenamisest ja 25. detsembri kuupäev ilmub enne aega, mil kirik hakkab avalikult paganlikke kombeid omaks võtma. Saturnaalide puhul räägib enamik asjatundjaid pigem mõjust kui päritolust. 19. detsembri kingitused sarnanevad meie omadega ja saturnaalide ajal valitud „peokuningas“ meenutab keskaegsete jõulude korratuse isandat.

Millised olid jõulud keskajal?

Keskajal saab jõuludest poliitiline kuupäev. Karl Suur krooniti keisriks aasta 800 jõulupühal. William Vallutaja laskis end Inglismaa kuningaks kroonida 1066. aasta jõulupühal. Selle päeva valimine tähendas oma valitsemise asetamist Kristuse sündimise märgi alla.

Pidu venib pikemaks. 12. sajandi paiku jagunevad pidustused kaheteistkümnele päevale 25. detsembrist 5. jaanuarini. Liialdused kuuluvad asja juurde: hasartmängud, joomine, rollide vahetamine, mõnikord ka „korratuse isand“, kelle ülesanne oli kaost juhatada. Just seda peo osa ründavad hiljem puritaanid.

Samal ajastul sünnib ka sõim. 1223. aasta jõulude ajal lavastab Franciscus Assisist Kristuse sündimise elavate inimestega ühes koopas Greccio lähedal Kesk-Itaalias. Püha Bonaventura jutustab sellest umbes 1260. aastal oma teoses „Püha Franciscuse elu“. Eesel ja härg, keda ükski evangeelium ei maini, pärinevad palju vanemast traditsioonist: Origenes Aleksandriast on esimene kristlik autor, kes paigutab nad lauta.

Provence’is täitub sõim hiljem käsitsi maalitud santon’i kujukestega. Prantsusmaa hooajakombeid sõimest kolmeteistkümne magustoiduni tutvustame meie lehel jõulutraditsioonid.

Kas on tõsi, et jõulud olid keelatud?

Jah, vähemalt kaks korda, ja seda kristlaste poolt. Puritaanid suhtuvad umbusuga pühasse, mida seostatakse kaheteistkümne päeva liialdustega. 1647. aastal keelab puritaanlik võim jõulud Inglismaal. Püha kaitseks puhkevad mässud ja jumalateenistusi peetakse kogu keelu kestel poolsalaja edasi.

Teisel pool Atlandi ookeani teeb Massachusettsi lahe koloonia sama. 11. mail 1659 võtab selle esinduskogu vastu seaduse, mis karistab viieshillingise trahviga igaüht, kes peab „mõnda päeva nagu jõule“, olgu siis töölt puududes, pidutsedes või mis tahes muul viisil. Seadus tunnistatakse kehtetuks 1681. aastal Londoni surve all. Veel 1687. aastal nimetab pastor Increase Mather jõule „ilmalikuks ja ebausklikuks“ kombeks.

1. 1647Puritaanlik parlament keelab jõulud Inglismaal.
2. 1659Massachusetts määrab jõulude pidajatele viieshillingise trahvi.
3. 1681Massachusettsi seadus tunnistatakse kehtetuks.
4. 1856Massachusetts muudab jõulud seaduslikuks pühaks.
5. 187028. juunil saab jõuludest Ameerika Ühendriikides föderaalne püha.

Kehtetuks tunnistamine ei muuda harjumusi kohe. Bostonis käivad paljud 25. detsembril edasi tööl ja koolis. Alles 1856. aastal muudab Massachusetts jõulud pühaks ja alles 28. juunil 1870 saab sellest püha kogu Ameerika Ühendriikides. Vahepeal oli üks 1823. aasta luuletus New Yorgis Jõuluvana juba 24. detsembri öösse paigutanud, nagu jutustame artiklis Jõuluvana tõeline lugu.

Kust on pärit jõulukuusk?

Kuusel on mitu esivanemat. Keskajal kasutati 24. detsembril, Aadama ja Eeva päeval, kirikute ees mängitud müsteeriumides paradiisipuud, mis oli kaunistatud õuntega, keelatud viljaga, ja valgete armulaualeibadega. Liivimaal püstitab Mustpeade vennaskond puid oma majadesse Revalis, praeguses Tallinnas, ja Riias aastatel 1441, 1442, 1510 ja 1514 ning tantsib seejärel nende ümber raekojaplatsil.

Elsass annab vanimad jäljed jõulukuusest selles tähenduses, nagu meie seda mõistame. Pariisi linna andmetel leidub esimene kirjalik jälg kuusest kui „jõulupuust“ Sélestat’ arveraamatus aastast 1521. Sissekanne puudutab metsavahte, kelle ülesanne oli enne püha valvata vallametsa kuuski. Turckheimis on ühe eramu raiutud võlvikivi, mis on dateeritud aastaga 1576, vanim dateeritud jõulupuu kujutis.

1605. aastal kirjeldab üks Strasbourgi allikas kuuski, mida elanikud jõuludeks oma koju panevad. Neile riputatakse värvilisest paberist lõigatud roose, õunu, lamedaid vahvleid, kuldseid komme ja suhkrukujukesi. Õunad jäävad kauaks peamiseks kaunistuseks. Pariisi linna andmetel ajendas 1858. aasta põud Vogeesides üht Moselle’i departemangus Goetzenbrucki klaasipuhujat valmistama nende asendamiseks punaseid klaaskuule.

Prantsuse õukond avastab puu hiljem. Louis XV abikaasa Marie Leszczyńska laseb 1738. aastal ühe Versailles’sse paigaldada. Saksa päritolu Orléansi hertsoginna Helene von Mecklenburg-Schwerin tõi selle väidetavalt 1837. aastal Louis-Philippe’i õukonda.

Kuidas said jõuludest meile tuntud perepüha?

Lastele, kodule ja kingitustele keskenduvad jõulud võtavad kuju 19. sajandil, eelkõige Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. George III abikaasa, Saksamaal sündinud kuninganna Charlotte püstitab laste peo jaoks puu juba 1800. aastal. Kuid moeasjaks teeb selle kuninganna Victoria ja prints Alberti paar.

1848. aastal kirjeldab The Illustrated London News üksikasjalikult Windsori lossi kuuski ja avaldab gravüüri kuningaperest puu ümber. 1850. aasta jõuludel avaldab Ameerika ajakiri Godey’s Lady’s Book sama gravüüri, kustutades kuninganna diadeemi ja Alberti vuntsid: kuningaperest saab tavaline Ameerika pere, kes on kogunenud oma kuuse ümber.

Vahepeal, 19. detsembril 1843, avaldab Charles Dickens „Jõululaulu“. Esimene trükk, 6000 eksemplari, müüakse läbi enne jõule; kohe järgneb teine, 2000 eksemplari. Dickens, kes oli trükikulud ise kandnud, ei teeni sellest peaaegu mingit kasumit. Raamat aitab elustada jõulude „vaimu“ ja selle pidustusi.

Puudu oli veel vaid öine külaline. Ta oli New Yorgis sündimas, 1821. aasta vihiku ja Thomas Nasti gravüüride vahel. Tema kirjade, põhjapõtrade ja tänapäevase ringsõidu kohta saate teada, kui kirjutate Jõuluvanale või jälgite tema teekonda 24. detsembri õhtul Santa Trackeris.