Kuidas peetakse jõule Saksamaal? Advent, jõululaadad, Nikolaus ja Christkind

Kes leiutas advendipärja ja advendikalendri?

Saksamaal loetakse detsembrit pühapäevade kaupa. Esimesel advendipühapäeval süüdatakse Adventskranzi ehk advendipärja esimene küünal ja siis igal pühapäeval üks juurde, kuni jõuludeni. Sellel esemel on kuupäev ja autor: Johann Hinrich Wichern, Hamburgi-Horni Rauhes Hausi asutaja ja juhataja, süütas esimese pärja 1839. aastal palvesaali lae all.

Wicherni pärg ei sarnanenud tänapäevastega sugugi. See oli puust, umbes vankrirattasuurune, ning sellel oli küünal iga päeva jaoks esimesest advendipühapäevast kuni jõululaupäevani. Nii nägid lapsed, kuidas jõulud päev-päevalt lähenevad. Kuuseoksad ja valged paelad lisandusid alles alates 1860. aastast. Nelja küünlaga versioon on kompromiss, et pärg mahuks elutuppa.

Ka advendikalendril on perekondlik lugu. Gerhard Langi (1881-1974) ema Selma, pastori abikaasa, kinnitas pojale papitükile 24 väikest Hohenlohe beseed, *Wiebele*'t: igal päeval võis ühe ära süüa. Kui Langist sai Münchenis kirjastaja, avaldas ta 1908. aastal pärast mitut katset trükitud kalendri pealkirjaga *Im Lande des Christkindes*, „Jeesuslapse maal“. Tänapäeva 24 luugiga kalendrid on tema pärijad. Meie oma leiab lehelt advendikalender.

Mis juhtub Saksamaal 6. detsembril?

5. detsembri õhtul panevad Saksa lapsed oma kingad või saapad ukse taha. Öö jooksul täidab Nikolaus need pähklite, mandariinide, šokolaadi ja piparkookidega. 6. kuupäeva hommikul leitakse sageli ka väike saiataignast kujuke, mida mõnes piirkonnas kutsutakse Stutenkerliks. See on hooaja esimene kingitus, nädalaid enne jõule.

Paljudes peredes tuleb Nikolaus ka ise kohale, piiskopi rõivais: vabatahtlik või selleks palgatud näitleja. Ta manitseb lapsi lahkelt, mõnikord lugedes Goldenes Buchist, „kuldsest raamatust“, kuhu on kirja pandud aasta head ja halvad teod, ning jätab siis väikese kingi.

Riigi põhja- ja keskosas ning üldisemalt protestantlikes piirkondades saadab teda Knecht Ruprecht, sünge teener, kes ähvardab sõnakuulmatuid lapsi ja mõnikord isegi asendab Nikolaust. Bremenis teevad kostümeeritud lapsed *Sunnerklauslaufenit*: nad käivad poest poodi, loevad ette väikese alamsaksakeelse luuletuse ja paluvad maiustusi. Knecht Ruprechti sugulasi, Krampusest Père Fouettard'ini, tutvustame loos kes toob kingitusi üle maailma ja piiskoppi ennast loos kes oli Püha Nikolaus.

Milline on Saksamaa vanim jõululaat?

See tiitel kuulub tavaliselt Dresdeni Striezelmarktile. Seda mainitakse esimest korda 1434. aastal, Saksi kuurvürsti Friedrich II ajal, ühepäevase laadana Altmarktil jõulueelsel esmaspäeval. Nimi tuleb sõnast *Strüzel* või *Stroczel*, mis oli vana nimetus koogile, mida tänapäeval kutsutakse Stolleniks.

Täna on laadal umbes 240 putkat. Seal seisab 14 meetri kõrgune Maagimägede jõulupüramiid, üks neist mitmekorruselistest puukarussellidest, mida küünalde soojus ringi ajab, ning müüakse Pflaumentoffeleid, ploomikuivatistest väikesi kujukesi, mis kujutavad korstnapühkijaid. Nende nimi tähendab aga hoopis „ploomikurat“.

Teine suur nimi on Nürnbergi Christkindlesmarkt, mis on teada alates 1628. aastast. Igal aastal avatakse see siis, kui linna Christkind, keda valitakse iga kahe aasta tagant, loeb Frauenkirche rõdult ette oma avasõnad. Nürnbergi ja Dresdeni laadad meelitavad kumbki ligi umbes kaks miljonit külastajat aastas. Christkindi valimisest räägime loos kes toob kingitusi üle maailma.

Laadad sarnanevad linnast linna: puumajakesed, hõõgvein, Lebkuchen, klaasist ja puust ehted. Teisel pool Reini on Strasbourg hoidnud sama traditsiooni alates 1570. aastast, nagu jutustab meie lugu jõuludest Prantsusmaal.

Mida süüakse Saksamaal jõulude ajal: Stollen ja Lebkuchen?

Dresdeni Stollen, mida varem kutsuti Striezeliks, esineb ametlikus dokumendis juba 1474. aastal. Või oli sellega kaua probleem. 1490. aastal saatis paavst Innocentius VIII Saksi kuurvürsti järglasele kirja, mis on kuulsaks saanud nime all *Butterbrief*, „võikiri“: see lubas võid vürstile ja tema õukonnale ning teistele tingimusel, et nad maksavad Freibergi toomkirikule iga-aastast annetust.

Kuningas August II Tugev andis Stollenile tema hiilgehetke. 1730. aastal tellis ta Dresdeni pagarite gildilt hiiglasliku Stolleni umbes 24 000 külalisele. Linn mängib seda stseeni igal aastal uuesti läbi Stollenfestiga: kolme- kuni neljatonnine kook sõidab rongkäiguga laadale, kus see lõigatakse lahti 1,60 meetri pikkuse noaga, mis on kadunud 1730. aasta noa koopia. Ehtsal Dresdner Stollenil on August Tugeva kujutisega pitser ja seda valmistab vaid 110 linna pagaritöökoda.

Lebkuchen on hooaja teine alustala. Piparkoogipagareid mainitakse Ulmis juba 1296. aastal ja Nürnbergis 1395. aastal ning Nürnbergis tohtisid neid küpsetada ainult gildi liikmed. Alates 1996. aastast on Nürnberger Lebkuchen kaitstud nimetus: see peab olema valmistatud linna piires. Kõige peenem sort, Elisenlebkuchen, sisaldab alla 10 % nisujahu ja vähemalt 25 % pähkleid, õhukesel hapnemata vahvlil, *Oblate*'il.

Kes toob Saksamaal kingitused: Weihnachtsmann või Christkind?

See sõltub piirkonnast. Riigi põhja-, kesk- ja idaosas on selleks Weihnachtsmann, „jõulumees“, valge habemega Jõuluvana, kelle tegi 19. sajandil populaarseks laul *Morgen kommt der Weihnachtsmann*. Lõuna-Saksamaal, Austrias ja Šveitsis on selleks Christkind, Jeesuslaps, valges kleidis ja lokkis juustega inglisarnane kuju. Mõlema nime päritolu on lähemalt kirjas loos Jõuluvana nimed üle maailma.

Suur hetk on Heiligabend, 24. detsembri õhtu. Kuusk tuuakse ja ehitakse sageli sama päeva pärastlõunal ning see jääb paigale jaanuarini: päris kuused viiakse äraveoks välja pärast kuu teist nädalat. Lapsed ootavad toast väljas, kuni heliseb kelluke: see annab teada, et kingituste tooja on just lahkunud. Siis näevad nad süüdatud kuuske ja pakke. Seda hetke nimetatakse Bescherungiks.

24. detsembri õhtusöök on sageli lihtne. Küsitlustes nimetavad sakslased esikohal vorste kartulisalatiga, enne karpkala, fondüüd või raclette'i. Pidusöök tuleb järgmisel päeval, kas haneprae või pardipraega. 25. ja 26. detsember on riigipühad, teist neist kutsutakse *Zweiter Weihnachtstag*, kuid 24. detsember ei ole.

Kust pärinevad O Tannenbaum ja klaasist jõulukuulid?

*O Tannenbaum* ei olnud jõululaul. Algselt oli see rahvalaul, milles alati roheline kuusk sümboliseerib truudust. Üht selle viisi mainitakse juba 1605. aastal muusikalises potpurriis *Nun fanget an*. 1820. aastal avaldas August Zarnack versiooni, milles armunu kaebab oma kallima truudusetuse üle. 1824. aastal avaldas Leipzigi õpetaja ja organist Ernst Anschütz koolilaulikus versiooni, mida me tunneme. Isegi siis ei räägi tekst otseselt jõulukuusest: pühadega sidus selle alles tava.

Klaaskuulid on pärit Tüüringist. Saksa Ajaloomuuseumi andmetel valmistati puhutud klaasist kuuseehteid alates umbes 1850. aastast Lauschas ja naaberkülades. Esimesed kuulid hõbetati seestpoolt sulatatud pliiga, et need peegeldaksid küünlavalgust. 1860. ja 1870. aastatel asendas plii järk-järgult hõbenitraat.

Üks ehe pole aga sugugi saksa päritolu: jõuluhapukurk. Ameerika Ühendriikides räägitakse, et Saksa pered peidavad kuuse sisse klaasist hapukurgi ja laps, kes selle leiab, saab ühe kingi juurde. *New York Timesi* vahendatud YouGovi küsitluse järgi ei olnud 91 % 2057 küsitletud sakslasest sellisest „traditsioonist“ kunagi kuulnud.