Kuidas peetakse jõule Prantsusmaal? Réveillon, bûche, santonid ja 13 magustoitu

Millal algavad jõulud Prantsusmaal?

Prantsuse jõulukalender venib üle kuu aja. See algab idas Püha Nikolause päevaga 6. detsembril, mis on Lotringis, Alsace'is ja põhjas palju elavam püha kui ülejäänud riigis. See lõpeb jaanuari alguses kolmekuningapäeva ja galette des rois'ga, mandlikreemiga täidetud lehttaignakoogiga, millesse on peidetud uba: kes selle leiab, kroonitakse kuningaks või kuningannaks.

1. 4. dets.Püha Barbara päev: Provence'is külvatakse kolme kausikesse nisu, mis peab jõuludeks idanema.
2. 6. dets.Püha Nikolause päev Lotringis, Alsace'is ja põhjas, rongkäikudega Nancys ja Saint-Nicolas-de-Port'is.
3. Nov. lõpust dets. lõpuniJõuluturud, nende seas 1570. aastal sündinud Strasbourgi Christkindelsmärik.
4. 24. dets.Réveillon, jõuluöine missa ja Provence'is gros souper, millele järgneb kolmteist magustoitu.
5. 25. dets.Jõuluvana kingid kuuse all, seejärel jõululõuna.
6. Jaan. algusKolmekuningapäev ja galette des rois, 6. jaanuaril või jaanuari esimesel pühapäeval.

See kalender selgitab, miks kaks Prantsuse last ei pruugi elada läbi samu jõule. Väike lotringlane võib saada maiustusi kolme nädala jooksul kaks korda, ühe korra Püha Nikolauselt, teise korra Jõuluvanalt. Väike provanslane näeb, kuidas 24. detsembri laud jääb kolmeks päevaks kaetuks. Püha Nikolause lool Lotringis on oma artikkel: kes oli Püha Nikolaus.

Kes toob Prantsusmaal kingid: Jõuluvana või Püha Nikolaus?

Suuremas osas riigist käib ööl vastu 25. detsembrit Jõuluvana, Père Noël. Vanasti panid lapsed oma kingad kamina ette, et ta need täidaks, ja ajakiri FrenchEntrée meenutab, et kuuse külge riputati ka väikesi mänguasju, komme ja puuvilju. Tänapäeval ootavad pakid enamasti 25. detsembri hommikul kuuse all.

Valge habeme ja punase mantliga Jõuluvana kinnistus Prantsusmaal peamiselt pärast Teist maailmasõda. Teda ei võetud kõikjal avasüli vastu: 23. detsembril 1951 põletas osa Dijoni vaimulikkonnast Saint-Bénigne'i katedraali ees tema kuju. Järgmisel päeval laskis linnapea kanoonik Kir tal uuesti raekoja katusele ilmuda. Kogu lugu on kirjas artiklis Jõuluvana tõeline lugu.

Idas ei ole Püha Nikolaus kunagi oma kohta loovutanud. Ta käib ööl vastu 6. detsembrit piiskopina, mitra ja piiskopikepiga, ning tema järel tuleb Père Fouettard, kes ähvardab sõnakuulmatuid lapsi. Traditsiooniliselt toob ta apelsini ja oma kujuga piparkoogi ning lapsed jätavad talle väikese klaasi mirabellinapsi, suhkrut ja tema eeslile porgandi. Tema kaaslased on piirkonniti erinevad, oleme need järjestanud artiklis kes toob kingitusi üle maailma.

Üks aadress ühendab kõiki neid lapsi: alates 1962. aastast vastab Prantsuse post La Poste Jõuluvanale saadetud kirjadele. Jõuluvana sekretariaat asub Libourne'is Gironde'i departemangus ja ümbrikule piisab kirjutada „Père Noël“. Oma kirja külla saatmiseks kasutage meie kirjalehte.

Mis on jõulu-réveillon?

Sõna tuleb verbist *réveiller*, äratama. Prantsuse keele elektrooniline sõnaraamat Trésor de la langue française informatisé määratleb seda kui jõuluööl ja alates 19. sajandi lõpust ka uusaastaööl söödavat pidusööki. Öise söögikorra tähendus on dokumenteeritud juba 1531. aastal Charles de Bourdigné juures kui „väike söögikord, mida öösel seltskonnas võetakse“.

Algselt oldi üleval jõuluöise missa pärast ja söödi koju jõudes, keset ööd. Paljud pered on järjekorra ümber pööranud ja söövad 24. detsembri õhtul enne jumalateenistust või hoopis ilma selleta. Põhimõte pole muutunud: pikk söömaaeg, mis on hoolikamalt valmistatud kui ülejäänud aasta söögikorrad ja mida jagatakse enne kingituste saabumist.

Menüü on piirkonniti erinev. FrenchEntrée nimetab pearoogadena kalkunit, kohikukke, hane, kana ja boudin blanc'i ehk valget vorsti, eelroaks austreid ja magustoiduks bûche'i.

Miks süüakse jõulude ajal bûche'i?

Enne kui bûche sai koogiks, oli see päris puuhalg. Pariisi linna andmetel pärinevat komme Põhja-Euroopa talvise pööripäeva lõpu rituaalist: põletati suur puuhalg. Provence'is kirjeldab Marseille' turismiamet cacho fio rituaali: pere vanim, sageli vanaisa, süütas oliivi- või viljapuuhalu, õnnistas tuld ja kallas sellele keedetud veini, lausudes provansikeelset vormelit.

Kook ise on aga Pariisi päritolu. Pariisi linna veebileht meenutab, et kondiiter Pierre Lacam, Monaco vürsti Charles III endine jäätisemeister, avaldas retsepti 1890. aasta raamatus. Tema sõnul sai ta inspiratsiooni Antoine Charabot'lt, maja Quillet kondiitrilt Buci tänaval 6. linnaosas. Esimese bûche'i täpne kuupäev on teadmata.

Sama allika järgi levitasid Pariisi kondiitrid bûche'i pärast 1945. aastat üle kogu riigi. See on säilitanud puu välimuse: rullbiskviit, koort imiteeriv vagudega kreem, mõnikord beseest seened. Pühade ajal koos perega küpsetamiseks jagab Jõuluema oma retsepte lehel meie retseptid.

Millised on Provence'i 13 jõulumagustoitu?

Provence'is nimetatakse 24. detsembri õhtut gros souper'ks, suureks õhtusöögiks. Ametliku veebilehe France.fr andmetel on see lihata paastusöök, kuid rikkalik: seitse rooga Kristuse haavade mälestuseks, nende seas tursk raïtoga, Provence'i tomatikastmega. See lõpeb kolmeteistkümne magustoiduga, mida Marseille' turismiamet seostab püha õhtusöömaajaga: kaksteist magustoitu kaheteistkümne apostli jaoks, üks Kristuse jaoks.

Lavastus on sama tähtis kui menüü. Laud kaetakse kolme laudlinaga, selle ümber pannakse kolm küünalt ja lauale asetatakse kolm kausikest nisuga, mis külvati püha Barbara päeval 4. detsembril ja sümboliseerib Kolmainsust. Magustoidud jäävad lauale kolmeks päevaks ja iga lauasistuja peaks igaüht neist maitsma. Kõige juurde juuakse keedetud veini.

• Pompe à l'huile, oliiviõliga lame saiake
• Valge nugatt ja must nugatt, mida esitletakse sageli kui head ja kurja
• Neli kerjust: kuivatatud viigimarjad, rosinad, mandlid ja sarapuu- või kreeka pähklid nelja kerjusmungaordu auks
• Datlid, mille kivil olevat Kristuse märk
• Õlgedel säilitatud roheline melon ja keldris hoitud valge viinamari
• Linniti erinevalt: Aix'i calissonid, suhkrustatud puuviljad, oreillette'id, mandariinid, küdooniapasta, arbuusimoos

Täpne nimekiri muutub linnast linna ja perest peresse, ja nii see peabki olema. Selle ajalugu on uuem, kui arvatakse: Marseille' turismiameti andmetel pärineb arv kolmteist 1925. aastast.

Mis on Provence'i santonid?

Sõimestseen on Prantsuse jõulude keskmes, eriti lõunas. Selle väikesi savist kujukesi nimetatakse santonideks. Marseille' turismiameti andmetel sündis põletamata savist Provence'i santon Marseille's 18. sajandi lõpus ja selle lõi Jean-Louis Lagnel (1764-1822).

Selle suur vaateaken on Marseille' santonilaat, Provence'i vanim, mis turismiameti sõnul sündis „kohe pärast revolutsiooni“. See peetakse igal aastal novembri kolmandast nädalavahetusest jaanuari alguseni Vanas sadamas ja avatakse provansikeelse missaga.

Provence'i sõimestseen ei piirdu Püha Perekonna, härja, eesli ja kolme kuningaga. See kujutab tervet küla: linnapead, pagarit, preestrit, trummilööjat, mustlaspaari, pimedat ja tema poega. Kuulsaim on Ravi, käed taeva poole tõstetud, sünnist vaimustunud, kuigi tal pole midagi kinkida. Temast on pärit prantsuse väljend „le ravi de la crèche“, sõimestseeni vaimustunu.

Amet on täiesti elav: Marseille', Aubagne'i ja Aix-en-Provence'i vahel töötab umbes 120 santonimeistri töökoda. Allauchis esitleb Gilbert Orsini igal aastal 100 m² suurust liikuvat sõimestseeni, kus on 650 santoni. Mõned töökojad valmistavad traditsioonilise karjase kõrval isegi tänapäevaseid tegelasi, näiteks jalgpallurit või pitsameistrit.

Kust pärinevad Prantsusmaal kuusk ja jõuluturud?

Alsace on andnud Prantsusmaale kaks kõige enam eksporditud jõulupilti. Esimene on jõuluturg. Strasbourgi Christkindelsmärik, alsaasi keeles „Jeesuslapse turg“, sündis 1570. aastal, mis teeb sellest ühe Euroopa vanima. Pikka aega oli see Prantsusmaal ainus. Olles asunud katedraali esisel väljakul, Lossiväljakul ja Kléberi väljakul, kolis see 1871. aastal Broglie väljakule.

Teine on kuusk. Sélestati arhiivis on 21. detsembri 1521. aasta arveraamatus kirjas 4 šillingit, mis maksti metsavahtidele *meyen*'ite ehk puude valvamise eest püha Toomase päeval. Linn peab seda jõulukuuse vanimaks kirjalikuks mainimiseks ja Humanistlik raamatukogu eksponeerib seda registrit igal talvel koos kahe 1555. ja 1600. aasta teosega. Strasbourg pakub teist sageli tsiteeritud aastaarvu, 1605, mille ajakiri FrenchEntrée nimetab linna esimese jõulukuuse aastaks.

Tänapäeval elavad kuusk ja sõimestseen paljudes elutubades kõrvuti, mõnikord samal mööblitükil. Kuuse täielikku lugu Vana-Roomast Victoria ajastuni saab lugeda artiklist kuidas jõulud alguse said.