Kuidas rääkida lapsele tõde Jõuluvana kohta nii, et võlu ei kaoks

Millal rääkida lapsele tõde Jõuluvana kohta?

Uuringud ei ole kindlat vanust paika pannud. Värskemates uuringutes on uskumise lõpu keskmine vanus umbes 8 aastat, kuid erinevused on suured. Candice Mills, Texase ülikooli Dallase psühholoog, soovitab vanematel „last järgida“, kui ta jõuab vanusesse, mil kahtlused tekivad, selle asemel et kuupäev ette ära määrata.

Ka vanemad ise on eri meelt. Karl Rosengreni meeskonna poolt 2012. aastal küsitletud 39 vanemast arvas 46 %, et laps peaks tõe ise avastama, 39 %, et selle peaksid ütlema vanemad, ja 13 %, et teha tuleks mõlemat koos. Kümme vanemat, kes olid ette mõelnud vanuse, mil müüdi hoidmine lõpetada, nimetasid keskmiselt 7,3 aastat, vahemikus 5 kuni 10 aastat.

Ajakirjas Developmental Psychology avaldatud Millsi ja Goldsteini uuringu järgi on kõige tähtsam vältida kolme asjaolu. Täiskasvanud, kellel oli avastusest ainult negatiivne mälestus, olid tõe teada saanud teistest hiljem, järsult ja kõrvaliselt isikult, mitte ise mõistes. Järkjärguline avastus keskmise lähedases vanuses, mis tuleb teilt või lapse enda arutlusest, vastab kõigile headele tingimustele.

Mida vastata, kui laps küsib: „Kas Jõuluvana on päriselt olemas?“

Teie esimene vastus võib olla küsimus. See on teadlaste kõige püsivam nõuanne: küsida lapselt, mida ta ise arvab, või rääkida sellest, mida „mõned inimesed“ usuvad. Nii saate teada, kas ta otsib kinnitust või tahab tõde, ja annate talle aega ise järeldusi teha.

Paljudele peredele on see tõeline dilemma. Exeteri ülikooli 2018. aastal avaldatud küsitluses ütles 31 % vanematest, et nad olid eitanud, et Jõuluvana pole olemas, kui laps neilt otse küsis, ja 40 % ei olnud seda teinud. Mills soovitab endalt kõigepealt küsida, mis on teie eesmärk: kas soovite, et laps usuks võimalikult kaua, maksku mis maksab?

• „Mida sina ise arvad?“ laseb lapsel oma arutluskäiku selgitada.
• „Miks sa seda küsid?“ näitab, kas ta on midagi koolis kuulnud.
• „Mõned inimesed arvavad, et… teised arvavad, et…“ avab ukse, ilma seda lahti lükkamata.
• „Kas sa tõesti tahad teada?“ jätab viimase sõna hetke üle lapsele.

Kui vastus on „jah, ma tahan teada“, öelge see lihtsalt, ilma keerutamise ja pika jututa. Laps, kes küsib sama otsest küsimust kaks korda, teile otsa vaadates, on sageli juba aru saanud. Eelkõige kontrollib ta, kas ta võib loota, et te räägite talle tõtt.

Mida öelda vastavalt lapse vanusele

Järgmised laused ei pärine uuringust: need on kohandatavad näited, mis põhinevad uuringute suunistel (järgi last, väldi järskust, väärtusta tema arutlust). Mills tuletab meelde, et mõned lapsed võtavad petetud olemise tunnet rohkem südamesse. Teie tunnete oma last paremini kui keegi teine.

Umbes 6- või 7-aastaselt: vastata otsustamata

Selles vanuses küsivad paljud lapsed küsimuse, ilma et nad tegelikult lõplikku vastust tahaksid. Võite öelda: „See on väga hea küsimus. Mida sina usud?“ Ja siis: „Mõned lapsed sinu klassis ei usu, teised usuvad. Jõuluvana on lugu, mida paljud pered armastavad jutustada.“ Kui laps lahkub rahunenult ja läheb muu juurde, on ta teile oma vastuse andnud.

Umbes 8- või 9-aastaselt: tunnustada uurijat

See on arvutuste ja vihjete iga. Väärtustage tema lähenemist: „Kas sa märkasid, et käekiri sildil sarnaneb minu omaga? Sul on tõelise detektiivi mõistus.“ Ja kui ta nõuab: „Jah, kingitused panevad välja vanemad. Jõuluvana on jõulude vaim ja suured hoiavad seda elus väikeste jaoks.“ Millsi uuringus ütlesid mõned lapsed, et olid uhked, et said ise aru. Andke talle see uhkus.

10-aastaselt ja vanemana: rääkida võrdsena

Vanem laps vajab, et tunnistataks, et ta teab, ja mõnikord juba ammu. Võite öelda: „Ma arvan, et sa said juba mõnda aega tagasi aru. Aitäh, et mängisid kaasa, see oli helde.“ Selgitage ka, miks te seda tegite: „Me tahtsime, et sa kogeksid sama võlu, mida meie sinu vanuses.“ Millsi ja Goldsteini küsitletud täiskasvanutel, kes olid tõe teada saanud hilja ja järsult, oli kõige halvem mälestus: aus jutt teie põhjustest maandab selle riski.

Kuidas võlu alles hoida: võtke laps Jõuluvana meeskonda

Paljud pered muudavad tõe avaldamise ametikõrgenduseks. Laps ei saa teada ainult seda, et Jõuluvana korstnast alla ei tule: ta saab teada, et läheb nüüd teisele poole, nende hulka, kes võlu loovad. Juba 1952. aastal märkis etnoloog Claude Lévi-Strauss oma essees „Le Père Noël supplicié“ („Piinatud Jõuluvana“), et täiskasvanud ei usu Jõuluvanasse, kuid julgustavad lapsi temasse uskuma. Selles rollis täiskasvanutega ühinemises on midagi üleminekuriituse sarnast.

See mõte peab paika lihtsal põhjusel: enamik inimesi hoiab traditsioonist kinni ka siis, kui nad tõde teavad. Millsi ja Goldsteini uuringus tahtis 87 kuni 95 % täiskasvanutest Jõuluvana oma lastega tähistada või tegi seda juba. Teie laps ei kaota jõule, ta lihtsalt vahetab neis oma kohta.

• Valige koos temaga anonüümne kingitus mõnele pereliikmele või mänguasjakogumisele, ilma et kunagi öeldaks, et see on temalt.
• Andke talle „päkapiku“ ülesanne: täita sokid, peita kingitused, näksida porgandit, mis jäeti põhjapõtradele.
• Aidake tal kirjutada väikesele nõbule Jõuluvana vastus või saatke koos temaga noorem laps meie lehele kiri Jõuluvanale.
• Näidake talle kulisside taga toimuvat: meie lehed päkapikkudest ja Santa Trackerist muutuvad tööriistadeks, mida ta kasutab teiste heaks.

Mida teha nooremate õdede ja vendadega?

Sageli on see vanemate tegelik mure: et vanem laps lobiseb noorema ees saladuse välja. Andmed on laste saladuse hoidmise võime osas pigem rahustavad. Exeteri küsitluses rääkis 65 % vastanutest, et nad jätkasid kaasamängimist, kuigi teadsid juba tõde. Vanem õde või vend, kes oskab enda pärast vaikida, oskab seda ka teise pärast.

Kõige tõhusam on anda vanemale lapsele selge roll, mitte lihtsalt keeld. „Sa oled nüüd meeskonnas ja su väike vend loodab sinu peale“ toimib paremini kui „Ära ainult midagi ütle“. Valmistage koos temaga ette laused, mida öelda, kui noorem küsima hakkab: „Küsi emme ja issi käest“ on aus väljapääs, mis ei reeda kedagi.

Mida teha riiulipäkapikuga (Elf on the Shelf), kui laps teab?

Riiulipäkapikk pärineb Ameerika pildiraamatust „The Elf on the Shelf“, mille andsid 2005. aastal omakirjastusena välja Carol Aebersold ja tema tütar Chanda Bell. Põhimõte: Jõuluvana saadetud päkapikk jälgib advendiajal lapsi, lendab igal ööl Põhjapoolusele aru andma ega tohi kunagi puudutada saada, muidu kaotab ta oma võlu. Jõululaupäeval lahkub ta.

Ideel on oma kriitikud. 2014. aastal leidis teadlane Laura Pinto, et see harjutab lapsi mõttega, et jälgimise all olemine on normaalne. Teised, näiteks psühholoog Judith Tellerman, näevad selles vastupidi lihtsat visuaalset meeldetuletust hästi käituda. Kui teie laps saab tõe Jõuluvana kohta teada, tekib kohe küsimus: kes päkapikku igal ööl ümber tõstis?

• Usaldage ta vanemale lapsele: nüüd tõstab tema päkapikku igal õhtul noorema jaoks ümber, see on tema esimene ülesanne Jõuluvana meeskonnas.
• Hoidke teda pere kaunistusena, ilma jälgija rollita, terve detsembri samas kohas.
• Saatke ta „pensionile“: päkapiku viimane kiri, milles ta tänab last ja teatab, et naaseb jäädavalt Põhjapoolusele.

Kui päkapiku peamine ülesanne oli hea käitumise saavutamine, on tõe avaldamine võimalus hoob vahetada. Rääkige lapsega otse sellest, mida te temalt ootate, ilma vahendajata. Meie heade laste detektor jääb mänguks, mida koos jagada, mitte kontrollivahendiks.

Aga kui laps on kurb või vihane?

Valmistuge selleks võimaluseks, kuid ärge seda kartke. Umbes kolmandik lastest ja pooled täiskasvanutest, keda Mills ja Goldstein küsitlesid, mäletasid avastuse hetkel vähemalt üht negatiivset emotsiooni. Exeteri küsitluses oli 15 % vastanutest tundnud, et vanemad olid nad reetnud, ja 10 % oli olnud vihane.

Need emotsioonid mööduvad enamasti kiiresti. Vähem kui kolmandik Millsi ja Goldsteini osalejatest kirjeldas üle kahe nädala kestnud ebamugavust ja uuring ei leidnud vanemate suhtes „usalduse drastilist kadu“. 1994. aastal kirjeldasid Andersoni ja Prentice'i 52 Texase last isegi pigem positiivseid reaktsioone, samal ajal kui nende vanemad olid kurvad. Võimalik, et teie elate selle hetke raskemalt üle kui teie laps.

• Võtke emotsioon vastu seda parandamata: „Sa oled pettunud, ma saan aru. Mina olin ka kurb, kui ma seda teada sain.“
• Selgitage kavatsust: „Me ei tahtnud sind petta, me tahtsime sulle kinkida midagi rõõmsat.“
• Rahustage jätku osas: kingitused, sokid, pidusöök ja traditsioonid jäävad.
• Andke aega: tulge teema juurde tagasi päev või kaks hiljem, kui laps on asja seedinud.