Kas Jõuluvanasse uskumine on lastele hea? Mida psühholoogid tegelikult ütlevad

Mida saavad uuringud Jõuluvana kohta öelda?

Alustame ausa piiranguga: ükski uuring pole kakskümmend aastat jälginud lapsi, kes uskusid Jõuluvanasse, ja teisi, kes ei uskunud kunagi, et võrrelda nende tervist, edukust või usaldust vanemate vastu. Sellist katset oleks muide peaaegu võimatu korraldada, sest pere traditsioone loosiga ei määrata.

Teadlased on uurinud probleemi osi. Kuidas eristavad 4- kuni 8-aastased lapsed päris ja kujuteldavat? Kas teesklusmäng aitab neil arutleda? Kas kujuteldavad sõbrad on isoleerituse märk? Ja mida nad tunnevad, kui tõe avastavad? Viimase küsimuse kohta ei leidnud Candice Millsi ja Thalia Goldsteini 2023. aastal avaldatud uuring vanemate suhtes „usalduse drastilist kadu“.

Jõuluvana asub kõige selle ristumiskohas. See on usaldusväärsete täiskasvanute jutustatud lugu, mida toetavad käegakatsutavad tõendid (tühi piimaklaas, kingitused kuuse all) ja mille laps peaaegu alati lõpuks ise lahti harutab, keskmiselt umbes 8-aastaselt. Iga uuringuosa valgustab selle kogemuse üht tahku.

Kas Jõuluvanasse uskumine arendab kujutlusvõimet?

See on kõige levinum argument ja väärib lähemat vaatlust. 2013. aastal vaatasid Angeline Lillard ja viis kolleegi Virginia ülikoolist ajakirjas Psychological Bulletin läbi kümneid teesklusmängu käsitlevaid uuringuid. Nende järeldus üllatab: olemasolevad andmed „ei toeta tugevaid põhjuslikke väiteid“ selle mängu ainulaadse tähtsuse kohta arengus ning vaja on rohkem ja paremaid uuringuid.

Autorid ei ütle, et kujutlusmäng oleks kasutu. Nad eristavad kolme hüpoteesi: teesklusmäng on asendamatu, või on see üks paljudest teedest samade edusammudeni, või kaasneb see arenguga, ilma seda põhjustamata. Arutlemise puhul on teine hüpotees „selgelt toetatud“: teesklemine aitab, kuid aitavad ka muud tegevused.

Tõsine suund: „mis siis, kui…“

2012. aastal näitasid Daphna Buchsbaum ja Alison Gopnik California ülikoolis Berkeleys 52 kolme- ja neljaaastasele lapsele „sünnipäevamasinat“, mis mängis „Palju õnne sünnipäevaks“, kui sellele asetati ese nimega „zando“. Lapsed, kes teesklusmängus lihtsa karbi ja kahe klotsiga järgisid masina reeglit, vastasid paremini ka küsimustele stiilis „Mis siis, kui see poleks zando?“. Seos püsis ka vanust ja täidesaatvaid funktsioone arvesse võttes.

2016. aastal jagasid Rachel Thibodeau ja tema kolleegid 3- kuni 5-aastased lapsed juhuslikult juhendatud kujutlusmängu (näiteks reis Kuule), mittekujutlusliku mängu (laulud, ringiveerev pall) ja tavalise lasteaiarühma vahel, 15 minutit päevas viie nädala jooksul. Kujutlusmängu rühma töömälu paranes võrreldes mittekujutlusliku mängu rühmaga, kuid mitte selgelt võrreldes tavarühmaga, ja pidurdusvõimes ei muutunud midagi.

Kas Jõuluvanasse uskumine muudab lapsed kergeusklikuks?

1995. aastal väitis bioloog Richard Dawkins ühes essees, et lapsed on loomult kergeusklikud, valmis uskuma peaaegu ükskõik mida, ja et sellel kergeusklikkusel oli evolutsioonis isegi eelis. Jacqueline Woolley, Texase ülikooli Austini psühholoogiaprofessor, on suure osa oma karjäärist pühendanud selle mõtte kontrollimisele. Tema tulemused räägivad sellele vastu.

Tema laboris kuulsid lapsed ebatõenäolistest loomadest. Nad uskusid neisse rohkem, kui looma olemasolu kinnitas loomaaia talitaja, kui siis, kui seda ütles kokk. Juba 4-aastaselt pidasid nad väljamõeldud looma „surnitit“ tõelisemaks, kui seda tutvustati teaduslikus kontekstis, mitte muinasjutus. Lapsed kaaluvad seega, kes räägib ja millises raamistikus.

Jõuluvana puhul osutavad kõik signaalid samas suunas. Täiskasvanud, keda laps kõige rohkem usaldab, kinnitavad seda, televisioon kinnitab seda ja 25. detsembri hommikul on piimaklaas tühi ja küpsised pooleldi söödud. Woolley teatab, et 83 % tema uuringutes osalenud 5-aastastest lastest arvab, et Jõuluvana on päriselt olemas. Nii paljude tõendite korral, kirjutab ta, oleks just uskumatus irratsionaalne.

Sama loogika seletab ka uskumise lõppu. 2009. aastal näitasid Ansley Tullos ja Woolley, et 6-aastased lapsed oskavad tõenditele tuginedes otsustada, et tundmatu loom on päris, ja käsitleda tõendite puudumist ebakindlusena, mida 4-aastased veel usaldusväärselt ei tee. Laps, kes lõpuks arvutab, mitu korstnat tuleks ühe ööga külastada, kasutab täpselt seda tööriista, mida ta uskudes teritas.

Kas laps, kes ikka veel Jõuluvanasse usub, on liiga unistaja?

Paljud vanemad kardavad, et 8- või 9-aastane laps, kes ikka veel usub, „elab oma mullis“. Kujuteldavate sõprade uuringud kutsuvad seda suhtelisemalt võtma. 2004. aastal jälgisid Marjorie Taylor (Oregoni ülikool) ja Stephanie Carlson (Washingtoni ülikool) 100 last, kellega kohtuti 3- või 4-aastaselt ja keda nähti uuesti kolm aastat hiljem. 7-aastaselt oli 65 %-l neist mingil ajal olnud kujuteldav kaaslane.

Need kaaslased ei olnud ainult päris väikeste pärusmaa: 31 % kooliealistest lastest mängis uuringu ajal mõnega neist, koolieelses eas oli see osakaal 28 %. Ligi 27 % kirjeldas kaaslast, kellest nende vanemad midagi ei teadnud. Carlson võttis kokku: kujuteldav kaaslane on koolilapsel normaalne ja seda esineb kõigi isiksuste puhul.

Uuring leidis isegi vastupidist sellele, mida kardetakse. Lapsed, kes peaaegu kunagi teise tegelase rolli ei sisenenud, said teiste emotsioonide mõistmises madalamaid tulemusi. Carlsoni sõnul võimaldab kujutlusmäng harjutada sotsiaalseid olukordi, näiteks konflikte, ilma suurema riskita.

Kas Jõuluvanasse uskuma panemine on lapsele valetamine?

See on eetilise arutelu tuum. 2016. aasta novembris avaldasid psühholoog Christopher Boyle (Exeteri ülikool) ja teadlane Kathy McKay (New Englandi ülikool Austraalias) ajakirjas The Lancet Psychiatry lühikese essee pealkirjaga „A wonderful lie“, imeline vale. Nende argument: kõik lapsed avastavad lõpuks, et neile on aastaid valetatud, ja võivad hakata mõtlema, kui palju on väärt täiskasvanute ülejäänud sõnad.

Tegu on arvamusloo, mitte uuringuga, ja mõlemad autorid tunnistavad, et lapsele valetamine võib mõnikord olla õigustatud, näiteks et teda looma surma puhul lohutada. Woolley vastab neile, et ükski andmestik ei näita, et uskumine ja seejärel avastus vähendaksid usaldust vanemate vastu märkimisväärselt. Hiljem tehtud küsitlused, mida kirjeldame üksikasjalikult artiklis uskumise lõpu vanusest, kinnitavad pigem tema seisukohta.

Asja võib vaadata ka teisiti. 1952. aastal märkis Claude Lévi-Strauss teoses „Le Père Noël supplicié“ („Piinatud Jõuluvana“), et täiskasvanud ei usu Jõuluvanasse, kuid julgustavad lapsi temasse uskuma, ning nägi selles pigem omamoodi ühist riitust kui tavalist pettust. Paljud pered kogevad seda just nii: mäng, mille kulisside taha laps ühel päeval näeb ja milles ta sageli edasi osaleb.

Kas Jõuluvana tuleks kasutada selleks, et laps hästi käituks?

„Kui sa hästi ei käitu, siis Jõuluvana ei tule.“ See lause on nii vana, et see esineb lauludes, alates 1934. aasta laulust „Santa Claus Is Comin' to Town“ kuni Père Fouettard'ini, kes saadab Lorraine'is Püha Nikolaust. Ometi pole ükski eksperimentaalne uuring mõõtnud, kas see ähvardus muudab lapsed päriselt sõnakuulelikumaks ja kui kauaks.

Vanemad ise seda argumenti esile ei tõsta. Karl Rosengreni meeskonna 2025. aastal avaldatud küsitluses, milles osales 486 Ameerika vanemat, olid kõige sagedasemad põhjused Jõuluvanasse uskumise julgustamiseks see, et see on „lapsepõlve tavaline osa“ ja et see on lõbus. „Prosotsiaalne käitumine“ jäi kaugele maha, seda nimetas umbes 12 % küsitletud vanematest.

Boyle ja McKay märkisid omalt poolt, et Põhjapooluse agentuuris, mis jagab lapsed headeks ja pahadeks, on täiskasvanu pilguga vaadates midagi häirivat. See etteheide on suunatud eelkõige Jõuluvana kasutamisele valvurina. Sama arutelu käib ka riiulipäkapiku ümber, millele oleme pühendanud juhendi vanematele.

• Jätke heade laste nimekiri mängu jaoks, ärge tehke sellest detsembris igapäevast ähvardust.
• Rääkige lapsega otse sellest, mida te ootate, ilma võluvahendajata.
• Kasutage meie heade laste detektorit ühise naeru hetkena, mitte kohtuotsusena.

Aga pered, kes Jõuluvana ei tähista?

Neid on olemas ja neil on omad põhjused. Rosengreni meeskonna 2025. aasta küsitluses julgustas 85 % vanematest Jõuluvanasse uskumist. Nende seas, kes seda ei teinud, olid kõige sagedamini nimetatud põhjused soovimatus valetada, seejärel usk ja seejärel mõte, et ei tohiks propageerida asju, mis pole päris. Üks sama meeskonna küsitletud lapsevanem ütles lihtsalt: „Me ei taha talle valetada.“

Usulisel põhjusel on Prantsusmaal pikk ajalugu. 23. detsembril 1951 põletati Dijoni Saint-Bénigne'i katedraali esisel väljakul laste silme all Jõuluvana kuju: osa vaimulikkonnast heitis talle ette jõulude „paganlikuks muutmist“. Just seda juhtumit analüüsis Lévi-Strauss järgmisel aastal.

Miski uuringutes ei luba väita, et ilma Jõuluvanata kasvatatud laps on vähem loova kujutlusvõimega. Lillardi ülevaade tuletab meelde, et teesklusmäng on vaid üks paljudest teedest, ja neil peredel on teisi: muinasjutud, kostüümid, Püha Nikolaus 6. detsembril, sõim ja selle kujukesed. Delikaatne koht on mujal, koolis.

Kuidas hoida Jõuluvana elus tervislikul viisil?

Kui uuringud ei vasta küsimusele „kas tasub“, siis küsimust „kuidas“ valgustavad need palju. Millsi ja Goldsteini uuring leidis, et müüdi väga jõuline propageerimine vanemate poolt käis käsikäes rohkemate negatiivsete emotsioonidega avastuse hetkel. Uskumist on parem elada, kui laps hoiab oma arutluskäigu ohjad enda käes.

• Jätke küsimused lahtiseks: „Aga mida sina sellest arvad?“ austab ärkavat uurijat, nagu näitavad Woolley tööd.
• Vältige võltstõendite kuhjamist: saapajäljed tahmas, võltskõned, üha keerukamad lavastused, kui laps kahtleb.
• Panustage sellele, mis jääb tõeks ka pärast avastust: kirjutage kiri Jõuluvanale, jälgige tema teekonda meie Santa Trackeriga, avage igal hommikul advendikalender.
• Hoidke Jõuluvana pigem helduse kui jälgimise poolel.
• Valmistuge jätkuks: meie juhend kuidas rääkida tõde Jõuluvana kohta pakub lauseid eri vanustele.

Kui küsimus lõpuks tuleb, on töö juba tehtud. Laps, keda on kutsutud mõtlema, mitte kuuletuma, avastab tõe kui lahendatud mõistatuse. Millsi ja Goldsteini küsitletud täiskasvanutest tahtis 87 kuni 95 % traditsiooni oma lastele edasi anda: enamikul on mälestus jäänud heaks.