Kuidas Jõuluvana teab, kas sa oled olnud hea? Nimekiri, register ja suur punane raamat

Kuidas Jõuluvana teab, kas sa oled olnud hea?

Lood annavad mitu vastust, mis üksteist täiendavad. Esimene on register: Jõuluvana märgib laste käitumise suurde raamatusse, nagu Thomas Nast näitas juba 1866. aastal. Teine on väga terav kuulmine. 1927. aastal teatas Soome raadio saatejuht Markus Rautio, et Jõuluvana elab Lapimaal Korvatunturil, „kõrvamäel“, mille kuju võimaldavat tal kuulda iga Maa lapse soove.

Kolmas vastus on abilised. Maades, kuhu tuleb Püha Nikolaus, peetakse suurt punast raamatut aasta läbi ja pühak vaatab sellesse, enne kui kingad täidab. Lähemal ajal, alates 2005. aastast, peaks riiulile pandud päkapikk igal ööl Põhjapoolusele tagasi lendama, et aru anda: see on vallatu päkapiku põhimõte, mida selgitab lähemalt meie juhend vanematele.

Jääb veel kõige otsesem allikas: lapsed ise. L. Frank Baumi 1902. aastal ilmunud muinasjutus „The Life and Adventures of Santa Claus“ on abilisel nimega Kilter, „vaikne ja kiire“, ülesanne laste kirjad kokku korjata. Iga kiri jutustab natuke kirjutaja aastast ja Jõuluvana loeb need kõik läbi.

Ükski neist tekstidest ei väida, et Jõuluvana loeb pahandusi ükshaaval kokku. Need kõik räägivad üldmuljest, tervest aastast. Seepärast ei tee üks halb päev halba aastat, nagu selle toimiku lõpus näeme.

Mis ajast peab Jõuluvana käitumisregistrit?

Vanim meile teadaolev pilt pärineb 29. detsembrist 1866. Sel päeval avaldas Harper's Weekly kahel leheküljel Thomas Nasti gravüüri „Santa Claus and His Works“. Colgate'i ülikooli Picker Art Gallery hoiab üht selle eksemplari, mille kinkis kunstniku järeltulija Thomas Nast III. Kui Nast 1890. aastal oma jõulujoonistused raamatuks kokku pani, trükiti ka allkirjad uuesti.

• „On the look out for good children“: Jõuluvana otsib häid lapsi.
• „Account book, record of behaviour“: arveraamat, käitumisregister.
• „Work-shop“: töökoda, kus mänguasju valmistatakse.
• „Santa Claus stable“: tema loomade tall.

Samas kogumikus on veel üks mõnus joonistus, „Santa Claus's Rebuke“, Jõuluvana noomitus. Seal lubab väike poiss „I'll never do it again“, ma ei tee seda enam kunagi, ja Jõuluvanale on adresseeritud kiri: „Tommy has been such a naughty boy“, allkirjaga „Papa and Mama“. Stseen näitab, et juba 19. sajandil peeti vanemaid suurepärasteks teabeallikateks.

Nasti register on osa linnast, New Yorgist, kus Jõuluvana kuju samm sammult kujunes. Ülejäänud lugu, Myra piiskopist kuni Harper's Weeklyni, on kirjas artiklis Jõuluvana tõeline lugu.

Mida said ulakad lapsed 1821. aastal?

Nelikümmend viis aastat enne Nasti on headeks ja vähem headeks jaotamine juba olemas. 1821. aastal andis New Yorgi trükkal William B. Gilley välja raamatukese „The Children's Friend“, mida illustreerisid kaheksa värvilist gravüüri ja mis oli mõeldud lastele „viiest kaheteistkümne aastani“. Selle luuletuses „Old Santeclaus with Much Delight“ saabub külaline jõululaupäeval, mitte enam 6. detsembril.

Headele lastele toob Santeclaus „tasu“, nagu ütleb esimese gravüüri allkiri: ilusaid raamatuid, nukke, palle, õunu. Seal, kus ta leiab halvasti käitunud lapsi, jätab ta midagi muud: pika musta kasevitsa, mida vanemaid kutsutakse kasutama.

Kaks aastat hiljem ilmunud kõige kuulsam luuletus ei räägi karistusest enam üldse. 1823. aastal avaldatud luuletuse „A Visit from St. Nicholas“ külaline täidab sukad kedagi hukka mõistmata ja lahkub, soovides „Happy Christmas to all“. Kasevits kadus Jõuluvana lugudest tasapisi.

Kust pärineb nimekiri, mida ta „kaks korda kontrollib“?

Laulust „Santa Claus Is Comin' to Town“, mille kirjutasid 1934. aastal helilooja J. Fred Coots ja sõnade autor Haven Gillespie ning mille avaldas kirjastus Leo Feist. Sealt saame teada, et Jõuluvana koostab nimekirja, kontrollib seda kaks korda, et teada saada, kes on olnud hea, ja teab isegi, millal me magame ja millal oleme ärkvel. Kuna sõnad on veel autoriõigusega kaitstud, me neid siin ei tsiteeri, kuid kõik oskavad neid ümiseda.

Esimene teadaolev salvestus on Harry Reseri ja tema orkestri oma 24. oktoobrist 1934, laulis Tom Stacks. Edu saabus järgmisel kuul: Eddie Cantor laulis seda oma raadiosaates 1934. aasta novembris. Wikipedia järgi müüdi saatele järgnenud kahekümne nelja tunni jooksul üle 30 000 plaadi ja 500 000 noodilehte. Teised allikad toovad tagasihoidlikumaid arve, kuid kõik räägivad kohesest edust.

Sellest ajast on „kaks korda kontrollitud“ nimekiri saanud Jõuluvana registri tuntuimaks kujundiks. 13. detsembril 1970 näitas telekanal ABC Rankin/Bassi animeeritud telefilmi sama pealkirjaga. Selles jutustab postiljon Jõuluvana noorusest, kuidas teda kasvatas mänguasju valmistav päkapikupere Kringle'id, ja tema kohtumisest õpetaja Jessicaga, kellest räägime artiklis Kas Jõuluvanal on naine.

Mis on Püha Nikolause suures raamatus?

Hollandis ja Belgias ei liigu Sinterklaas kunagi ilma suure punase raamatuta. Traditsiooni järgi märgib ta sinna aasta jooksul, kas iga laps on olnud hea või mitte. Ta saabub aurulaevaga novembri keskel, esimesel laupäeval pärast 11. novembrit, ja kingid jagatakse 5. detsembri õhtul, *pakjesavond*'il ehk „pakkide õhtul“.

Vanad laulud olid ähvardavamad. Neis räägiti, et sõnakuulmatud lapsed võidakse kotti panna ja Hispaaniasse viia, ning pühaku kaaslasel oli vits, *roe*, millega neid nüpeldada. Tänapäevased versioonid on mõlemast ähvardusest loobunud. Alles on raamat ja kamina juurde pandud kingad, mille pühak täidab kommide või väikese kingitusega.

Püha Nikolaus on seda heatahtliku kohtuniku rolli täitnud juba kaua ja tema 6. detsembri püha kannab selle jälgi kogu Euroopas. Kes oli Myra piiskop ja miks ta laste üle valvab, sellest räägib Kes oli Püha Nikolaus.

Kes karistab ulakaid lapsi?

Prantsusmaal on see roll Père Fouettard'il ehk „Piitsutajaisal“. Musta riietatud ja suure oksakimbuga koormatud, saadab ta Püha Nikolaust 5. detsembri öösel vastu 6. detsembrit, kirjutab reisijuht Routard. Prantsuse ametlik turismisait täpsustab, et ta saadab pühakut suures osas riigist, et Alsace'is kutsutakse teda Hans Trappiks ja Lorraine'is Ruppelziks ning et Boulogne-sur-Meris teda pole, seal marsib pühak üksi.

Lorraine'is on Püha Nikolaus piirkonna kaitsepühak alates 1477. aastast. 6. detsembri hommikul leiavad lapsed vastavalt oma käitumisele maiustusi või sütt ning tema tavalised kingitused on apelsin ja tema kujutisega piparkook. Nancys sõidavad suures rongkäigus vankril pühak, Père Fouettard, lihunik ja legendi kolm last.

Austria ja Baieri Alpides on kaaslase nimi Krampus. Sarviline ja karvane, kasevits käes, tuleb ta tänavatele 5. detsembri õhtul, Krampusnachtil. Itaalias tuleb Befana 5. jaanuari öösel ja jätab halvasti käitunud lastele sütt, enamasti mustaks värvitud kommisuhkrut. Kõiki neid külalisi tutvustab artikkel Kinkide toojad üle maailma.

Mis juhtub, kui oled ulakate nimekirjas?

Vanad lood räägivad sütest ja kasevitstest. Tänapäeva lood on palju leebemad ja Põhjapooluse register samuti. Nimekirja peetakse terve aasta, mitte ühe halva päeva põhjal. Laps, kes teisipäeval vennaga tülitseb ja kolmapäeval aitab tal koristada, on juba poole teest tagasi teinud.

• Heaks teha: siiras „vabandust“ loeb, eriti kui see tuleb iseenesest.
• Aidata: lauda katta, sõpra lohutada, mänguasja jagada.
• Sellest rääkida: kiri Jõuluvanale on ideaalne koht oma pingutustest jutustamiseks.
• Kontrollida: heade laste detektor annab aimu suundumusest ja heade laste nimekiri näitab, kes on juba kirja pandud.

1823. aasta luuletuse külaline näitab muide ise eeskuju: ta täidab kõik sukad ilma sorteerimata ja soovib „Happy Christmas to all“. Tema ülejäänud annete kohta, põhjapõtrade lennust kuni korstnani, kust ta pealiigutusega üles tõuseb, vaadake Jõuluvana võimed.