Millised võimed on Jõuluvanal? Mida räägivad vanad lood aastast 1821 tänapäevani

Millised võimed on Jõuluvanal?

Kui lood kokku koguda, saab üsna täpse nimekirja. Igal võimel on oma algtekst, sageli kuupäev, mõnikord autor. Ükski neist tekstidest ei väida, et seletab kõike: need näitavad Jõuluvana tegutsemas, ütlemata, kuidas ta seda teeb. Just see teebki nende uuesti lugemise nii meeldivaks.

• Öösel lendamine saani ja põhjapõtradega: üks põhjapõder juba 1821. aastal, kaheksa 1823. aastal.
• Korstnast sisse ja välja liikumine lihtsa noogutusega, kirjeldatud 1823. aastal.
• Seintest läbi minemine korstnata majades, Baumi muinasjutus 1902. aastal.
• Teadmine, kes on olnud hea, tänu käitumisregistrile, mille Thomas Nast joonistas 1866. aastal.
• Laste soovide kuulmine Korvatunturilt, Soome Lapimaa kõrvakujuliselt mäelt.
• Mitte kunagi suremine tänu 1902. aasta muinasjutu surematuse mantlile.

Sellele nimekirjale tuleb lisada üks vanem anne, mis on päritud Püha Nikolauselt, Myra piiskopilt, kellelt Jõuluvana on saanud oma nime: oskus ilmuda sinna, kus teda vajatakse. Tuleme selle juurde tagasi lõpus, sest see võib olla neist kõigist kõige olulisem.

Kuidas Jõuluvana korstnast üles tõuseb?

Vastus mahub kahte värssi. Luuletuses „A Visit from St. Nicholas“, mis ilmus autori nimeta 23. detsembril 1823 New Yorgi osariigi Troy ajalehes Sentinel, tuleb külaline kõigepealt korstnast alla „ühe hüppega“. Kui töö on tehtud, paneb ta sõrme nina kõrvale, noogutab ja tõuseb lõõri kaudu üles. Ei redelit ega köit: piisab ühest žestist.

Sama luuletus kirjeldab külalist, kes ei lausu sõnagi ja asub otse oma töö kallale. Ta täidab sukad, pöörab end järsult ringi, pilgutab silma ja noogutab nii, et jutustaja rahuneb. 1823. aasta Jõuluvana on väike, vilgas, peaaegu päkapikk, mis aitab teda kitsastes lõõrides kahtlemata. Clement Clarke Moore kuulutas end luuletuse autoriks kolmteist aastat hiljem, kuid mõned uurijad vaidlustavad selle ja peavad autoriks Henry Livingstoni.

Aga korstnata majad? 1902. aastal esitas L. Frank Baum selle küsimuse raamatus „The Life and Adventures of Santa Claus“. Tema muinasjutus käib Claus alguses läbi korstnate, kuni päevani, mil ahjud asendavad kaminaid ja lõõrid muutuvad liiga kitsaks. Siis pakub haldjas Wisk, et nad läheksid läbi seinte, ning koos tema ja tema kaaslastega ei ole Clausil enam mingit raskust moodsatesse majadesse sisenemisega. Baum lisab, et vanemad võivad olla tema „asetäitjad“ ja täita sukad tema asemel. Korstna täielik lugu on kirjas artiklis miks Jõuluvana tuleb läbi korstna.

Kuidas Jõuluvana lennata saab?

Ta ei lenda üksi: saani kannavad tema põhjapõdrad. Esimene tekst, mis neid näitab, pärineb aastast 1821. Tol aastal avaldas New Yorgi trükkal William B. Gilley väikese vihiku „The Children’s Friend“, mida kaunistasid kaheksa värvilist gravüüri. Selle luuletus „Old Santeclaus with Much Delight“ laseb jõuluööl ühel ainsal põhjapõdral katuste ja lumeväljade kohal liuelda.

Kaks aastat hiljem räägib Troy luuletus juba „miniatuursest saanist ja kaheksast pisikesest põhjapõdrast“. Baum mõtles 1902. aastal välja reegli, mis seletab kõike: põhjapõdrad kuuluvad Burzee metsa ja nende valvurid, knookid, laenavad neid Clausile ainult ühel ööl aastas, jõululaupäeval, tingimusel et nad on enne koitu tagasi. Ta võib valida kõige rohkem kümme. Kahe esimese nimed on Glossie ja Flossie ning täielikku rakendisse kuuluvad veel Racer, Pacer, Reckless, Speckless, Fearless, Peerless, Ready ja Steady.

Jõuluvana ei ole ainus, kes katuste kohal lendab. Madalmaades ratsutab Sinterklaas 5. detsembrile eelnevatel nädalatel oma valge hobusega üle majade ja poetab kingitusi korstnast alla. Kust põhjapõdrad pärit on, mis on nende nimed ja miks on Rudolphil punane nina: kõik see on artiklites kust Jõuluvana põhjapõdrad pärit on ja põhjapõtrade nimed.

Kuidas ta jõuab kõik ühe ööga?

Siin jäävad vanad tekstid napisõnaliseks. 1823. aasta luuletus ütleb vaid, et külaline saabub, töötab sõnagi lausumata ja lahkub „nagu ohakaebemed“, mida tuul kannab. 1821. aasta luuletus määrab kuupäeva: „Each Christmas eve“, igal jõululaupäeval, mitte enam 6. detsembril, Püha Nikolause päeval. 19. sajandil ei püüa keegi välja arvutada, mitut maja tuleb sekundis külastada.

Baumi muinasjutt annab kaks vihjet. Esiteks ei ole Claus üksi: raamatu lõpus on tal neli abilist, Kilter, Peter, Nuter ja Wisk, kes pärinevad neljast erinevast võlurahvast. Kilter, „vaikne ja kiire“, korjab isegi laste kirju kokku. Teiseks aitavad teda vanemad. 1902. aasta loos on Jõuluvana juba meeskond.

On olemas ka maisem seletus, mis tuleneb Maa pöörlemisest: jõuluöö ei saabu kõikjal samal ajal ja ajavööndeid järgides on rändajal kasutada palju rohkem kui kakskümmend neli tundi. Seda arvutust kirjeldame üksikasjalikult artiklis kuidas Jõuluvana jagab ühe ööga kõik kingid laiali.

Kuidas Jõuluvana teab, kes on olnud hea?

Lastele kõige hirmuäratavamal võimel on samuti oma kuupäev. 29. detsembril 1866 avaldas Thomas Nast ajakirjas Harper’s Weekly kahepoolse pildi pealkirjaga „Santa Claus and His Works“. Piltidel piilub Jõuluvana häid lapsi, töötab oma töökojas ja vaatab läbi suurt arveraamatut. Kui Nast koondas oma joonistused 1890. aastal raamatuks, olid pildiallkirjad seal kirjas: „On the look out for good children“ ja „Account book, record of behaviour“.

Kuulmiseks on Jõuluvanal ka hästi valitud aadress. 1927. aastal teatas Soome raadio saatejuht Markus Rautio, et ta elab Lapimaal Korvatunturil. Nimi tähendab „kõrvamägi“ ja räägitakse, et mäe kuju võimaldab Jõuluvanal kuulda iga Maa lapse soove. Jõuluvana teised aadressid on koondatud artiklisse kus Jõuluvana elab.

Nimekirjal, registril, Sinterklaasi suurel punasel raamatul ja lauludel, mis neist räägivad, on oma lugu, mille jutustame artiklis kuidas Jõuluvana teab, kas sa oled olnud hea. Esmase hinnangu saamiseks annab meie heade laste detektor otsuse mõne sekundiga.

Kas Jõuluvana on surematu?

Baumi muinasjutus on, ja teada on isegi, kuidas see juhtus. Claus kasvas üles Burzee metsas, kus teda kasvatas nümf Necile. Ta on surelik ja ta vananeb. Kui Surmavaim talle läheneb, kutsub maailma metsaisand Ak kokku kõigi surematute nõukogu. Igaüks hääletab poolt ja Claus saab surematuse mantli. Seejärel kuulutab Ak, et Claus on „laste kaitsepühak“.

Viis aastat varem oli üks New Yorgi ajaleht andnud oma vastuse. 21. septembril 1897 avaldas The Sun allkirjata juhtkirja vastuseks kaheksa-aastase Virginia O’Hanloni kirjale, kes küsis, kas Jõuluvana on olemas. Selle autor Francis Pharcellus Church sai teatavaks alles pärast oma surma 1906. aastal. Tekstist on saanud ajakirjanduse ajaloo enim kordustrükitud juhtkiri.

Sama juhtkiri lubab, et ka tuhande aasta pärast teeb ta jätkuvalt rõõmu laste südametele. Piiskop Nikolaus aga suri pärimuse järgi Myras aastal 343. Jõuluvana vanuse arvutus selle kuupäeva põhjal on artiklis kui vana on Jõuluvana.

Kust pärineb Jõuluvana võlujõud?

Ammu enne põhjapõtru oli pühal Nikolausel kuulsus, et ta saabub õigel ajal. Pühakule pühendatud Ameerika dokumentatsioonikeskus St. Nicholas Center jutustab Myra meremeeste lugu. Vahemere idaosas tormi kätte jäänud laev jookseb madalikule. Meremehed palvetavad piiskop Nikolause poole, kuigi ta on neist kaugel. Ta ilmub tekile, aitab neil masti köisi tugevdada ja laev pääseb lahti, enne kui nägemus haihtub.

Sadamasse jõudnud, lähevad meremehed Myra katedraali Jumalat tänama ja tunnevad seal ära piiskopi, keda nad pardal nägid. Kui nad küsivad, kuidas ta neid kuulis, vastab ta, et teistele pühendatud elu võimaldab näha ja kuulda neid, kes on hädas. Kaugele nägemine, appihüüete kuulmine, õigel ajal kohale jõudmine: need on viisteist sajandit varem samad anded, mida lapsed Jõuluvanale omistavad.

Piiskopi teised legendid, kolm neidu ja aknast sisse visatud kaasavara, kolm lihuniku käest päästetud last, on jutustatud artiklis kes oli Püha Nikolaus. Ja kui soovite küsida otse peategelaselt endalt, jääb üle kiri Jõuluvanale või vestlus temaga.