Kust Jõuluvana põhjapõdrad pärit on? 1821. aasta vihikust Rudolphini

Millal ilmub põhjapõder esimest korda koos Jõuluvanaga?

1821. aastal avaldab New Yorgi trükkal William B. Gilley väikese pehmekaanelise vihiku pealkirjaga The Children's Friend: A New-Year's Present, to the Little Ones from Five to Twelve. Selles on anonüümne luuletus, mida tuntakse tänapäeval esimese rea järgi, „Old Santeclaus with Much Delight“, ja kaheksa värvitud gravüüri. See on vanim teadaolev väljaanne, kus põhjapõder veab Jõuluvana saani. Yale'i ülikooli Beinecke raamatukogus on üks eksemplar alles.

Esimesel gravüüril veab üksainus nimetu põhjapõder saani, millel on silt: „REWARDS“, autasud. Vana mees toob headele lastele kingitusi. Teistele jätab ta kasevitsa, mida tekst esitab Jumala tahtel laste karistamiseks mõeldud vahendina. See on kaugel tänasest leebest tegelasest.

Vihik muudab ka kuupäeva. Külaskäik ei toimu enam 6. detsembril, Püha Nikolause päeval, vaid jõululaupäeval. Ei autorit ega joonistajat pole tuvastatud. Autorsuse uurija Don Foster pakkus, et see võib olla Clement Clarke Moore'i käe töö, kuid hüpotees on vaieldav. Tegelase sünnist jutustame loos Jõuluvana tõeline lugu.

Kuidas sai Jõuluvana endale kaheksa põhjapõtra?

23. detsembril 1823 avaldab New Yorgi osariigis ilmuv Troy Sentinel allkirjata luuletuse „A Visit from St. Nicholas“. 1837. aastal omistatakse see Clement Clarke Moore'ile, kes kuulutab selle 1844. aastal oma kogus Poems enda omaks; teised omistavad selle Henry Livingstonile. Jutustaja näeb seal saabumas „miniatuurset saani ja kaheksat pisikest põhjapõtra“, kes tõusevad seejärel koos mänguasjade koormaga „katusele“.

Troys trükitud versioonis on kahe viimase põhjapõdra nimed Dunder ja Blixem, hollandi keeles „äike“ ja „välk“, viide New Yorgi Hollandi minevikule. Moore nimetab nad oma 1844. aasta väljaandes ümber Donderiks ja Blitzeniks, et viia nimed saksa keelele lähemale. Kuju Donner võtab võimust alles 20. sajandi alguses.

Kaheksast ei saanud püha arv üleöö. 1902. aastal avaldab „Võlur Oz'i“ autor L. Frank Baum raamatu The Life and Adventures of Santa Claus kümnest põhjapõdrast koosneva rakendiga, mille eesmise paari nimed on Flossie ja Glossie. Lapsed jätsid siiski meelde 1823. aasta nimekirja. Prantsuskeelsed tõlked on väljaanniti erinenud ja me võrdleme neid loos Jõuluvana põhjapõtrade nimed.

Miks põhjapõdrad, mitte hobused?

Ei 1821. aasta vihik ega 1823. aasta luuletus oma valikut ei selgita. Teada on see, et Euroopa lugejatele oli põhjapõder ammu olnud Kaug-Põhja sümbolloom ja külmast tulnud külaline vaevalt saanuks saabuda vankriga. Kaks vana dokumenti näitavad, mis ajast see kujutlus ringleb.

Umbes 890. aastal jutustab rikas norralane nimega Ottar ehk Ohthere oma reisidest Inglismaa kuningale Alfred Suurele. Ta elab põhja pool kui kõik teised norralased, Hålogalandis. Tal on veel kuussada müümata taltsast põhjapõtra, nende seas kuus väga väärtuslikku „peibutuspõtra“, keda saamid kasutavad metsikute põhjapõtrade püüdmiseks. Lisaks on tal vaid kakskümmend veist, kakskümmend lammast ja kakskümmend siga. Tema jutustus, mis on lisatud ajaloolase Orosiuse ingliskeelsesse tõlkesse, sisaldab sõna põhjapõder esimest esinemist vanainglise keeles, kujul hranas.

1673. aastal ilmub Frankfurdis Uppsala professori Johannes Schefferuse „Lapponia“. Ülikooli kantsleri Magnus De la Gardie tellitud teos pidi muu hulgas vaigistama kuulujutu: Euroopas räägiti, et Rootsi võidud olid osaliselt saamide maagia teene. Schefferus ei käinud kunagi Lapimaal. Ta tugines Põhja-Rootsi pastorite jutustustele ja eraviisilistes kogudes olnud saami esemetele.

Raamat tõlgitakse inglise keelde Oxfordis 1674. aastal, saksa keelde 1675. aastal, prantsuse keelde 1678. aastal ja hollandi keelde 1682. aastal. Selle 26 puulõike seas on üks, mis näitab meest istumas saanis, mida veab põhjapõder. Põlvkondade kaupa lugejate jaoks tähendas Lapimaa eelkõige just seda: lund, madalat saani ja ette rakendatud põhjapõtra.

Kust tuleb sõna põhjapõder?

Ingliskeelne reindeer on laenatud Skandinaavia keeltest, nagu vanaislandi hreindýri või rootsi rendjur. Esimene osa, rein, tuleb ebaselge päritoluga germaani tüvest, mis on tõenäoliselt seotud looma sarvedega. Teine osa, deer, tähendas algselt mis tahes looma. Pärast Ottari jutustust ilmub sõna inglise keelde uuesti alles umbes 1440. aastal.

Kes kasvatab päris põhjapõtru? Lapimaa saami põhjapõdrakasvatajad

Saamid elavad Norra, Rootsi ja Soome põhjaosas ning Venemaal Koola poolsaarel. Põhjamaade Ministrite Nõukogu uurimisinstituut Nordregio hindab nende arvuks 65 000 kuni 100 000: umbes 40 000 Norras, 15 000 kuni 25 000 Rootsis, umbes 10 000 Soomes ja umbes 2000 Venemaal. Need on hinnangud, sest ükski neist riikidest ei registreeri rahvuslikku päritolu. Nordregio loeb kokku kümme saami keelt. Põhjapõtru kasvatab vaid osa saamidest.

Norras töötavad kasvatajad koos siidas, omanike rühmas, kes hoiab põhjapõtru ühiselt ühel territooriumil. Aastatel 2006-2007 oli riigis 556 siida-üksust ja 2936 inimest, kes elasid põhjapõdrakasvatusest. Amet muutus 1960. aastatel sellega, mida Rahvusvaheline Põhjapõdrakasvatuse Keskus nimetab mootorsaanirevolutsiooniks, millele järgnesid ATV-d, mootorrattad ja helikopterid. Peamine toode on liha, lisaks nahad, luud ja sarved.

• Norra: umbes 241 000 põhjapõtra 2007. aastal, karja suurus kõigub umbes 200 000 looma ümber.
• Rootsi: umbes 220 000 põhjapõtra 2007. aastal, 20. sajandi jooksul 150 000 kuni 300 000.
• Soome: umbes 207 000 põhjapõtra aastatel 2004-2005, tipuga üle 250 000 1970. ja 1980. aastatel.
• Kõrvamärgid: iga vasikas peab enne oma esimese aasta 31. oktoobrit kandma omaniku registreeritud märki; Rootsis on umbes paarkümmend heakskiidetud sisselõiget, mida kombineeritakse umbes kolmekümnel viisil, igaühel oma nimi.

Norras seob 2007. aasta põhjapõdrakasvatuse seadus õiguse omada põhjapõtru saami karjamaa-alal kõrvamärgiga, mis eeldab, et inimene on saami ja et põhjapõdrakasvatus on tema, tema vanema või vanavanema põhiamet. Rootsis määrab maakonna administratsioon põhjapõtrade ülempiiri igale saami külale, kuid mitte igale omanikule. Loendused tehakse kevadel, enne poegimist.

Kuidas jõudsid päris põhjapõdrad Ameerikasse?

Alaskal tähistab sõna põhjapõder ainult kodustatud loomi; nende sama liiki metsikuid sugulasi kutsutakse karibudeks. 1891. aastal toovad misjonär Sheldon Jackson ja William T. Lopp Siberist esimesed põhjapõdrad. Tulemused valmistavad pettumuse ja Jackson pöördub Lapimaa poole: ta värbab Skandinaavia ajalehtedes kuulutuste kaudu kasvatajaid ja esimene rühm saabub 1894. aastal.

1. 1891Sheldon Jackson ja William T. Lopp toovad Siberist Alaskale esimesed põhjapõdrad.
2. 1894Saabub esimene saami kasvatajate rühm, kelle ülesanne on põlisrahvaste õpipoisse välja õpetada.
3. 1898Valitsuse ekspeditsioon: üle 500 põhjapõdra koos kasvatajatega läbib teel Alaskale New Yorgi ja seejärel Seattle'i.
4. 1900Lepingud lõpevad: mõned jäävad, teised lähevad kullapalavikku või naasevad Lapimaale.
5. 1926Lomen Company ja Macy's kaubamajad korraldavad jõulurongkäigud Jõuluvana ja põhjapõdrarakenditega.

1898. aasta ekspeditsioon vastab 18. detsembri 1897. aasta seadusele, mis eraldab 200 000 dollarit, sest Jackson kardab Klondike'i kullaotsijate seas näljahäda. 24. jaanuaril 1898 allkirjastatud leping näeb ette kaks aastat tööd, tasuta arstiabi ja koolihariduse lastele. Koos abikaasade ja lastega on rühmas 170 inimest, saamid, norralased, rootslased ja soomlased.

1920. aastatel ületavad Alaska karjad tublisti 100 000 looma piiri ja vennad Lomenite ettevõte tahab nende liha ja karusnahka müüa üle kogu riigi. 1926. aastal ühineb see Macy'sega, et korraldada jõulurongkäike, kus jõuluvanad saabuvad päris põhjapõtrade veetavates saanides, mida juhivad saami ja põlisrahvaste kasvatajad. Nende rongkäikude esimese Jõuluvana nimi on Matthis Ivar Klementsen Nillika. Portland, Saint Paul, Boston, Chicago ja Brooklyn saavad neid näha kuni 1930. aastateni.

Lomenid lasevad ajalehtedes avaldada ka võltsitud laste kirju, kus küsitakse, kas Jõuluvana tuleb koos oma põhjapõtradega. Episoodist kirjutav Rahvusvaheline Põhjapõdrakasvatuse Keskus näeb „põhjapõdrakuningaks“ hüütud Carl Lomenis ühte Jõuluvana ja tema rakendi kommertsversiooni loojat. Päris kirja kirjutamiseks, ilma ärilise tagamõtteta, mine meie kirjalehele.

Kust on pärit punase ninaga põhjapõder Rudolph?

Rudolph sündis ühes Chicago kontoris. 1939. aastal palub kaubamajakett Montgomery Ward oma reklaamikirjutajalt Robert L. Maylt, kes oli 1926. aastal lõpetanud Dartmouthi, jõuluvihikut, mida lastele kinkida. May valib põhjapõdra ja teeb temast suure südamega inetu pardipoja. Ta ütles hiljem, et sai inspiratsiooni omaenda lapsepõlvest: ta oli häbelik ja väike poiss, keda võistkondadesse kunagi esimesena ei valitud.

Ta kirjutab teksti umbes viiekümne tunniga, kohutaval aastal: tema vähki põdenud naine Evelyn sureb 28. juulil 1939. Ketti graafikaosakonna kunstnik Denver Gillen läheb koos tema tütre Barbaraga loomaaeda põhjapõtru uurima. Jagamine algab 1. novembril 1939 ja hooaja jooksul läheb laiali 2,4 miljonit eksemplari. Sõja ajal napib paberit, nii et kordustrükk jääb 1946. aastasse: veel 3,6 miljonit eksemplari.

1. jaanuaril 1947 annab Montgomery Wardi juhtkond õigused üle Mayle, kes on esimese naise haiglakulude tõttu võlgades. Tema õemees Johnny Marks loob 1949. aastal laulu. Gene Autry salvestab selle 27. juunil 1949, Columbia annab selle välja septembris ja see tõuseb 1949. aasta jõuludeks Ameerika müügiedetabeli tippu: esimesel hooajal 1,75 miljonit plaati, tema versioonist kokku 12,5 miljonit.

6. detsembril 1964 näitab NBC Videocraft Internationali, hilisema Rankin/Bassi toodetud nukuanimatsioonfilmi saatesarjas General Electric Fantasy Hour. Jutustajaks on Burl Ives. Filmis kohtab Hermeyt, päkapikku, kes unistab hambaarstiks saamisest, ja hüljatud mänguasjade saart. Filmi on näidatud igal aastal alates 1964. aastast, mis on Ameerika televisiooni kõige kauem kestnud jõulusaade. Laulu leiad meie jõululaulude seast.

Kas Jõuluvana põhjapõdrad on emased?

See küsimus kerkib üles igal talvel ja sel on tõsine alus. Alaska kalandus- ja jahindusameti andmetel on põhjapõder ehk karibu hirvlaste sugukonna ainus liige, kelle mõlemal sool on sarved. Täiskasvanud isaste sarved on suured ja massiivsed, emaste omad lühemad ja peenemad.

Kõik sõltub sarvede heitmise ajast. Suurimad isased kaotavad oma sarved oktoobri lõpus, pärast paaritumisaega. Noored isased ja tiinuseta emased hoiavad neid aprillini ning tiined emased kuni vasika sünnini mai lõpus või juuni alguses. Põhjapõder, kellel on 24. detsembril veel suured sarved, on seega tõenäoliselt emane või noor isane. Suurte isaste pea on siis juba paljas.

Milline näeb välja päris põhjapõder?

• Kaal: täiskasvanud emasel 80 kuni 120 kg, isasel keskmiselt 159 kuni 182 kg, rekordid kuni 318 kg.
• Sõrad: laiad ja nõgusad, need hargnevad, et kanda looma lumel, ja on ujudes nagu aerud.
• Rännakud: mõned karjad rändavad suve- ja talvekarjamaade vahel kuni 640 km ning võivad päevas läbida 80 km.
• Talvemenüü: samblikud, kuulus „põdrasamblik“, kuivad tarnad ja väikesed põõsad nagu mustikas.
• Silmad: silmapõhja peegeldav kiht muutub suvel kuldsest talvel sügavsiniseks, selgub University College Londoni ja Tromsø ülikooli 2013. aastal avaldatud uuringust.

Kas põhjapõdrad oskavad lennata?

Ükski vana tekst ei ütle seda Jõuluvana põhjapõdra kohta enne 1821. aastat, mil ta juba kihutab „üle korstnate“. Kaugemas minevikus näitavad Mongoolia ja Altai „hirvekivid“, vähemalt 3000 aasta vanused hauasambad, sageli pikkade sarvedega hirvlasi, kes näivad lendu tõusvat. Mõnikord loeb, et lendavad põhjapõdrad pärinevad punast kärbseseent tarvitanud šamaanidelt: Rahvusvaheline Põhjapõdrakasvatuse Keskus peab suuremat osa neist lugudest fantaasiaks ja ebatäpseks. Külas on seletus lihtsam ja seda saab vaadata küla kaardil.