Mis ajast on Jõuluvanal saan? Lendava sõiduki lugu

Kuidas reisis Püha Nikolaus enne saani?

Euroopa Püha Nikolaus pole kunagi põhjapõtru vajanud. Ta ei elanud polaarjoone lähedal. Lorraine'is näitavad Gallicas säilinud 1898., 1914. ja 1921. aasta ajalehed teda ratsutamas eeslil, emaeeslil või eeslitel, ning Fondation Napoléon kirjeldab pühakut, kes naaseb igal aastal „koos maiustuste raskuse all vankuva eesliga“.

Madalmaades saabub Sinterklaas laevaga ja liigub siis ringi hobusel. Lapsed panevad oma kingadesse tema ratsule porgandi või heina. Mõlemal juhul jääb reisija maa peale või peaaegu: ta läheb majast majja koormalooma kiirusel.

Esimene lendav Püha Nikolaus on Ameerika oma ja tal ei ole saani. Washington Irving avaldab oma New Yorgi ajaloo 1809. aastal ning teises väljaandes 1812. aastal lisab ta unenäo: üks Hollandi asunik näeb pühakut saabumas „üle puulatvade“ selsamas vankris, millega ta igal aastal lastele kingitusi toob. Pühak süütab piibu, paneb sõrme nina kõrvale, istub tagasi vankrisse ja lahkub üle puude.

Jäta see ninale pandud sõrm meelde: see tuleb tagasi üksteist aastat hiljem, kui Jõuluvana korstnast üles tõuseb. Lorraine'i eesli ja Hollandi hobuse täieliku loo leiad loost Kes oli Püha Nikolaus?.

Mis aastal sai Jõuluvana oma saani?

Vastus mahub ühte daatumisse: 1821. Sel aastal avaldab New Yorgi kirjastaja William B. Gilley vihiku pealkirjaga The Children's Friend, „uusaastakingitus viie- kuni kaheteistaastastele pisikestele“. Selles olev anonüümne luuletus kannab nime „Old Santeclaus with Much Delight“. Selle kaheksa värvilist gravüüri on esimene litograafia kasutus Ameerika Ühendriikides.

Külaline nimega Santeclaus saabub igal jõululaupäeval „põhjast“. Ta juhib saani, mida veab üksainus põhjapõder ja mis kihutab üle korstnate. Üks gravüüridest näitab teda katusel. See on esimene teadaolev väljaanne, mis mainib ja kujutab Jõuluvana saani ja põhjapõtra, ning nagu St. Nicholas Center rõhutab, toimub külaskäik nüüd 24. detsembril, mitte enam 6. detsembril.

Miks saan? Vihik seda ei selgita ja ükski tolleaegne dokument ei ütle, mida selle anonüümne autor arvas. Teada on vaid, et 19. sajandil kuulus hobusaan Ameerika Ühendriikide kirdeosas talve juurde nii kindlalt, et sellel olid oma võidusõidud ja laulud, nagu allpool näeme. Põhjapõdra küsimusest räägib lugu Kust Jõuluvana põhjapõdrad pärit on?.

1. 1812Washington Irvingi raamatu teises väljaandes lendab Püha Nikolaus vankris üle puude.
2. 1821Esimene saan, mida veab üksainus põhjapõder, vihikus The Children's Friend.
3. 1823Luuletus „A Visit from St. Nicholas“: miniatuurne saan ja kaheksa nimega põhjapõtra.
4. 1863Thomas Nast joonistab saani Harper's Weekly kaanele.
5. 1939Punase ninaga põhjapõder Rudolph juhib saani läbi udu.

Kes pani Jõuluvana saani lendama?

23. detsembril 1823 avaldab Troy Sentinel allkirjata teksti „Account of a Visit from St. Nicholas“. 1837. aastal omistatakse see Clement Clarke Moore'ile, kes kuulutab selle 1844. aastal oma kogus Poems enda omaks; mõned uurijad omistavad selle Henry Livingston Jr.-ile. Jutustaja ärkab muruplatsilt kostva müra peale, avab akna ja näeb „miniatuurset saani ja kaheksat pisikest põhjapõtra“, keda juhib „väike vana kutsar, nii elav ja kiire“.

Luuletus lisab selle, mis 1821. aasta vihikust puudus: lennu enda. Põhjapõdrad tõusevad katusele nagu orkaani tõstetud kuivad lehed, „saan mänguasju täis“. Kui töö on tehtud, paneb külaline sõrme nina kõrvale, nagu Irvingi juures, tõuseb korstnast üles, hüppab saani ja vilistab oma rakendile. Kõik lendavad minema „nagu ohaka udusulg“.

Sõna „miniatuurne“ on oluline. 1823. aastal on saan väike, sest ka Jõuluvana on väike: luuletus kirjeldab teda kui „vana päkapikku“, kes on piisavalt pisike, et korstnast läbi mahtuda. Ta kasvas koos illustratsioonidega ja tema saan koos temaga. Rakendi kaheksa nime ja nende variandid on lahti seletatud loos Mis on Jõuluvana põhjapõtrade nimed?.

Miks said saanidest ja kuljustest jõululaulud?

19. sajandi Uus-Inglismaal kasutati hobusaani liikumiseks, aga ka võidusõiduks. 1857. aasta septembris avaldab Bostoni kirjastaja Oliver Ditson James Lord Pierponti laulu „The One Horse Open Sleigh“. Massachusettsi osariigis asuva Medfordi vanad kohalikud ajalood ütlevad, et see on inspireeritud linna saanivõidusõitudest. Jõuludest see üldse ei räägi.

Jõuludega seostub see alles 1860. ja 1870. aastatel, tuntud pealkirja all: „Jingle Bells“. Hobuse kuljustest saavad Jõuluvana rakendi kuljused. 16. detsembril 1965 mängivad Gemini 6 astronaudid Wally Schirra ja Tom Stafford seda orbiidil olevast kapslist, üks suupillil, teine saanikuljustega.

1864. aastal kirjutab Benjamin Hanby Ohios New Parisis laulu „Up on the Housetop“. Asjatundja William Studwell nimetab seda esimeseks jõululauluks, mis on pühendatud peamiselt Jõuluvanale. Selles peatuvad põhjapõdrad katusel, samal ajal kui nende peremees mänguasjadega alla laskub, stseen, mille Hanby on tõenäoliselt laenanud 1823. aasta luuletusest. Kui tahad teisi laule laulda, mine meie lehele jõululaulud.

Kuidas saan piltidele jõudis?

3. jaanuaril 1863, keset Ameerika kodusõda, näitab Harper's Weekly kaas Thomas Nasti esimest Jõuluvana. California Homestead Museum kirjeldab seda nii: Jõuluvana istub oma saani tagaosas, põhjapõdrad ootavad kannatlikult kaare all, millel on kiri „Welcome Santa Claus“, suure Ameerika lipu kõrval. Ta jagab kingitusi Põhja armee sõduritele.

Massachusetts Historical Society loeb kokku 33 Jõuluvana pilti, mille Nast joonistas Harper's Weeklyle aastatel 1863 kuni 1886. Ajakiri trükiti mustvalgena: lugejad kujutasid saani värvi ette samamoodi nagu mantli värvi.

Seejärel ületab rakend Atlandi ookeani. Kongressi Raamatukogu andmetel jõuab lendava saani ja põhjapõtrade mütoloogia Suurbritanniasse 1860. aastatel ning Father Christmas võtab selle omaks, sulandudes 1870. aastatel Santa Clausiga. 1889. aastal laseb luuletaja Katharine Lee Bates Jõuluvana prouat koguni saanis kohta nõudma, lugu, mida jutustame loos Kas Jõuluvanal on naine?.

Saanil on ka oma kirjanikud. Aastatel 1920 kuni 1943 kirjutab J. R. R. Tolkien igal aastal oma lastele kirju, mis on allkirjastatud Father Christmas. Neis kirjeldab ta Jõuluvana, kes toob kingitused korstna kaudu, lendavate põhjapõtrade veetava saaniga.

Saan 20. sajandil: Rudolph, radarid ja laste küsimused

20. sajandil saab saan juurde reisijaid ja kaaspiloote. 1902. aastal avaldab „Võlur Oz'i“ autor L. Frank Baum raamatu The Life and Adventures of Santa Claus ja rakendab ette kümme põhjapõtra, nende seas Flossie ja Glossie. 1939. aastal kirjutab Robert L. May Montgomery Wardi kaubamajadele Rudolphi loo: ühel udusel õhtul paneb Jõuluvana rakendi ette helendava ninaga põhjapõdra, et see saani teed valgustaks.

Saan jõuab isegi sõjaväe arhiividesse. 24. detsembril 1948 levitavad Ameerika õhujõud teadaannet tundmatust saanist, mida veab kaheksa põhjapõtra 14 000 jala kõrgusel, kursiga 180. Seitse aastat hiljem, 1955. aastal, annab valesti trükitud reklaam Colorado Springsi lastele ühe õhukaitsekeskuse numbri: nii algab NORAD-i iga-aastane jälgimine, millest jutustame loos Kuidas Jõuluvana jõuab kõik kingitused ühe ööga kätte toimetada?.

Lapsed suhtuvad saani väga tõsiselt. 2015. aastal küsitlevad Occidental College'i psühholoogid Andrew Shtulman ja Rachel Yoo 47 last vanuses 3 kuni 9 aastat. 96% neist ütlevad, et Jõuluvana lendab põhjapõtrade veetavas saanis. See on ka vägitegu, mida nad kõige vähem oskavad seletada: ainult 12 last 47-st pakuvad selle lennu jaoks mingi mehhanismi.

Teised vastavad, et saan lihtsalt lendab. Külas peetakse seda väga heaks vastuseks. 24. detsembri õhtul saad tema lennutrajektoori kontrollida Santa Trackeris ja rakendit külastada lehel põhjapõdrad.