„Öö enne jõule“: luuletuse lugu, mis kinnistas Jõuluvana kuju

Kuidas jõudis luuletus Troy ajalehte?

Moore'ide perekonna edasi antud ja Columbia Magazine'i poolt üle võetud jutustuse järgi algab kõik 1822. aasta jõululaupäeval Manhattani suures majas nimega Chelsea House. Kreeka ja heebrea keele professor Clement Clarke Moore loeb valjult ette luuletuse, mille ta on kirjutanud oma kuuele lapsele. Tal pole mingit kavatsust seda avaldada.

Perekonna lähedaste seas on Harriet Butler, sõbranna Troyst, väikesest linnast Hudsoni jõe kaldal New Yorgist põhja pool. Ta palub luba teksti ümber kirjutada. Umbes aasta hiljem on luuletus Sentineli peatoimetaja Orville L. Holley käes. Millist teed täpselt? Allikad kõhklevad. Kirjastaja Norman Tuttle'i 1844. aasta kiri Moore'ile teatab, et Holley sai selle väidetavalt proua Sackettilt, Daniel Sacketti abikaasalt. Troy kohalik ajaloolane Carl Johnson jätab lahtiseks mõlemad jäljed, Harriet Butleri või Sarah Sacketti.

Ajaleht avaldab selle 23. detsembril 1823 pealkirja all „Account of a Visit from St. Nicholas“, allkirjata. Troys tähistab tänapäeval River Street 225 juures asuv mälestustahvel ajalehe toimetuse asukohta. Holley ise hoiab saladust. Alles 20. jaanuaril 1829 teeb ta autorile vihje, esitledes teda härrasmehena, kellel on „õpetlase ja kirjanikuna rohkem väärtust kui paljudel teistel, kelle pretensioonid on häälekamad“.

Luuletus aga oma autorit ei oota. Teised ajalehed võtavad selle aasta-aastalt üle, sageli vahetult enne jõule. See ringleb nimeta nagu rahvalaul ja iga lugeja, kes selle ajalehest välja lõikab, aitab kinnistada Ameerika kodudes üht kindlat õhtut: 24. detsembri ööd.

Kes oli Clement Clarke Moore?

Clement Clarke Moore sünnib 1779. aastal ja sureb 1863. aastal. Tema isa Benjamin Moore on Columbia College'i president ja New Yorgi episkopaalne piiskop. Poeg lõpetab Columbia oma lennu parimana, avaldab Ameerika Ühendriikide esimese heebrea keele sõnastiku ja on nelikümmend neli aastat ülikooli nõukogu liige. 1822. aastal on ta just nimetatud General Theological Seminary kreeka ja heebrea kirjanduse professoriks.

Columbia Magazine kirjeldab perekonna valdust: umbes kolmkümmend aakrit Manhattani lääneosas, mille tema Inglismaal sündinud vanaisa ristis Chelsea'ks. Kolmekorruseline maja seisis praeguse West 23rd Streeti ja Ninth Avenue kohal. Osa neist maadest on tänapäeval Clement Clarke Moore Park, West 22nd Streeti ja Tenth Avenue nurgal.

Moore jutustas, et sai inspiratsiooni „tüsedast ja punapõsksest hollandlasest“ oma naabruskonnas, võib-olla oma aednikust. Ta tundis ka Washington Irvingut, kelle 1809. aastal ilmunud ja 1821. aastal uuesti välja antud New Yorgi ajalugu kirjeldab piibuga Hollandi Püha Nikolaust. Luuletuse väike mehike, piip hammaste vahel ja kõht värisemas, võlgneb sellele portreele palju.

Miks ta kirjutas luuletusele alla alles 1844. aastal?

Moore'i nimi ilmub esimest korda 1837. aastal. Sel aastal avaldab Charles Fenno Hoffman kirjastuses George Dearborn kogumiku The New-York Book of Poetry ja luuletus on seal lehekülgedel 217 kuni 219 nime „Clement C. Moore“ all. Moore ise lisab selle oma kogusse Poems alles 1844. aastal, kirjastuses Bartlett and Welford. Sama aasta kirjas ta selgitab: ta kirjutas selle teksti „mitte avaldamiseks, vaid oma laste lõbustamiseks“, ning nõuab endale selle kirjanduslikku omandiõigust, „ükskõik kui väike selle omandi väärtus ka poleks“. Seminari professor, kes avaldas teaduslikke teoseid, ei soovinud ilmselt olla tuntud eelkõige ühe lastesalmi järgi.

Kes tegelikult kirjutas „Öö enne jõule“?

Teine perekond väidab juba üle saja viiekümne aasta, et luuletus on nende esivanema looming. Henry Livingston Jr. sünnib 13. oktoobril 1748 Hudsoni ääres Poughkeepsie's ja sureb seal 29. veebruaril 1828. Olles 1775. aastal Ameerika Kanada-vastases ekspeditsioonis major, saab temast hiljem talunik ja ta kirjutab kergeid värsse, mida avaldatakse allkirjata või lihtsalt initsiaali „R.“ all ajakirjas New York Magazine ja ajalehes Poughkeepsie Journal. Ta ei nõua luuletust kunagi enda omaks ja ükski teadaolev trükis ei kanna tema nime.

Livingstoni toimik põhineb mälestustel. Tema pojad Charles ja Edwin ning naaber nimega Eliza jutustasid hiljem, et isa luges neile luuletust oma loominguna juba 1807. aastal. Perekond ütleb, et neil oli tema käega kirjutatud mahatõmmetega käsikiri. See olevat kadunud ühe Wisconsini maja tulekahjus.

1. 1807Laste mälestuste järgi loeb Henry Livingston Jr. luuletust pere seltsis.
2. 1823Troy Sentinel avaldab luuletuse 23. detsembril autori nimeta.
3. 1828Livingston sureb. Tema pojad ütlevad, et leidsid tema kabinetist ajaleheväljalõike ja mahatõmmetega mustandi.
4. 1837Charles Fenno Hoffman omistab luuletuse kogumikus The New-York Book of Poetry Clement C. Moore'ile.
5. 1844Moore avaldab luuletuse oma kogus Poems.
6. 1859Livingstonide perekond saab teada Moore'i nõudest. Edwin ütleb, et kaotas käsikirja tulekahjus.
7. 1899Sidney Livingstoni lapselaps avaldab esimese avaliku nõude oma Long Islandi ajalehes.
8. 1920Christian Science Monitor pühendab 4. augustil Livingstoni teooriale artikli.

1999. aastal pöördub Livingstoni järeltulija Mary Van Deusen Vassar College'i inglise keele professori ja anonüümsete tekstide autorsuse määramise spetsialisti Donald Fosteri poole. Tema raamat Author Unknown, mis ilmus 2000. aastal kirjastuses Henry Holt, jõuab järeldusele Livingstoni kasuks. Tema argumendid: kolmetaktiline anapestiline värsimõõt, mida Livingston sageli kasutas, sõna „all“ ebatavaline kasutus, põhjapõtrade hollandikeelsed nimed, mis sobiksid Hollandi päritolu mehele, ja Moore, kes olevat tubakat vihanud ega oleks kunagi pannud piipu oma kangelase suhu.

Vastus ei lase end kaua oodata. Ajaloolane Stephen Nissenbaum, raamatu The Battle for Christmas autor, järeldab 2001. aastal, et autor on tõepoolest Moore: „Ma usun, et see on tema.“ Ta asetab luuletuse John Pintardi ja New Yorgi austatud kodanike ringi, kes tollal endale Hollandi minevikku lõid. Käsikirjakaupmees Seth Kaller ja uurija Scott Norsworthy avaldavad samuti üksikasjalikud ümberlükkamised.

2016. aastal avaldab Uus-Meremaa Aucklandi ülikooli endine professor MacDonald P. Jackson kirjastuses McFarland kvantitatiivse stilistika uurimuse. Tema testid paigutavad Moore'i tuntud luuletused Moore'i poolele ja jõululuuletuse „järjekindlalt lähemale“ Livingstoni värssidele. 2023. aastal jõuab Tom A. Jerman vastupidisele järeldusele: seitsmeteistkümnest autorsuse määramise tarkvaraga tehtud testist osutab kuusteist Moore'ile. Vaidlus jääb lahtiseks ja kummalgi leeril on oma arvud.

Miks olid põhjapõtrade nimed Dunder ja Blixem?

1823. aasta Sentinelis hüütakse kaheksat põhjapõtra selles järjekorras: Dasher, Dancer, Prancer, Vixen, Comet, Cupid, Dunder ja Blixem. Kaks viimast nime ei ole ingliskeelsed. „Donder en Blixem“ tähendab hollandi keeles „äike ja välk“, mis oli New Yorgi osariigi Hollandi perekondades tavaline hüüatus.

Seejärel nimed muutuvad. Ühe Mental Flossi vahendatud oletuse järgi sai Blixemist Blixen, et riimuda sõnaga Vixen, ja seejärel 1844. aastal Moore'i sulest Blitzen. Koopiates, mida Moore elu lõpul käsitsi ümber kirjutas, on „Donder and Blitzen“. Edmund Clarence Stedmani antoloogia An American Anthology valib samuti selle vormi 1900. aastal. 20. sajandi alguses saab Donderist sageli Donner.

Need kaheksa põhjapõtra ei olnud esimesed. Kaks aastat varem, 1821. aastal, näitas üks New Yorgi raamatuke juba ainsat põhjapõtra, kes vedas „Sante Clausi“ saani. 1823. aasta luuletus lisab seitse ja annab igaühele nime. Seda sugupuud jutustame artiklis kust tulevad Jõuluvana põhjapõdrad ja kogu rakendit koos nende prantsuskeelsete nimedega artiklis kuidas on Jõuluvana põhjapõtrade nimed.

Mida muutis luuletus Jõuluvana loos?

Enne 1823. aastat ei olnud New Yorgi külalisel kindlat kuupäeva. Püha Nikolaus käis traditsiooniliselt 6. detsembril, oma pühal. 1821. aasta raamatuke oli juba rääkinud jõululaupäevast. Luuletus graveerib oma esimese reaga selle kuupäeva kõigi mällu, kes selle pähe õpivad: „’Twas the night before Christmas“.

Tekst seab paika ka täpse käigu, peaaegu žestide nimekirja, mis pole sellest ajast peale palju muutunud. Loe see uuesti läbi ja leiad:

• sukad, mis on „hoolega korstna juurde riputatud“, tema külaskäigu lootuses;
• magavad lapsed, kes näevad unes suhkruveerisid, ja vanemad, kes on just magama heitnud;
• pisike saan ja kaheksa tillukest põhjapõtra, kes maanduvad katusele;
• laskumine läbi korstnalõõri ühe hüppega;
• kott mänguasju, vaikselt täidetud sukad, sõrm nina äärel, et üles tõusta;
• lahkumine õhku ja soov, mis hüütakse kõigile enne kadumist.

Korstna kaudu tulek väärib omaette toimikut, mille juured on koldega seotud uskumustes: avasime selle artiklis miks tuleb Jõuluvana korstnast. Luuletus aitas ka teha jutustajast ärkvel oleva vanema, kes on tunnistajaks stseenile, mida lapsed kunagi ei näe. See on endiselt enamiku jõululugude vaatepunkt.

Lõpuks joonistab see tillukese tegelase. 1823. aasta külaline on „rõõmus vana päkapikk“, piisavalt väike, et mahtuda pisikesse saani. Alles Thomas Nasti gravüürid alates 1863. aastast annavad talle mehe kasvu. Räägime sellest artiklis Kas Jõuluvana on päkapikk? Uurimus ühe 1823. aasta sõna kohta, mis pühendab osa sellele päkapiku küsimusele.

Kuidas sai luuletusest jõululaupäeva rituaal?

Edu tuleb pildi kaudu. 1855. aastal joonistab Moore'i tütar Mary C. Ogden illustreeritud väljaande jaoks Chelsea House'i. Umbes 1862. aastal avaldab New Yorgi kirjastaja J. G. Gregory F. O. C. Darley illustreeritud versiooni, mille üht eksemplari hoiab Kongressi raamatukogu oma haruldaste raamatute kogus. 1912. aastal teeb Jessie Willcox Smith väljaande, mida saab endiselt vabalt lugeda Projekt Gutenbergis. 1931. aastal on järg muinasjuttude inglise illustraatori Arthur Rackhami käes.

Suure depressiooni ajal, 1934. aastal, teeb kunstnik Helmuth F. Thoms luuletusele illustratsioonide seeria New Deali suurte avalike tööde föderaalasutuse Public Works Administrationi projekti raames.

Columbias, Moore'i ülikoolis, kuulub iga-aastase Yule Logi peo juurde juba ammu luuletuse ettelugemine. Miljonites peredes kordub stseen iga 24. detsembril, sageli magamamineku ajal. Mõned vanemad jätkavad seda pilguga Santa Trackerisse, et vaadata, kus saan parasjagu on.

Kas on olemas prantsuskeelne versioon?

Jah, mitu. Luuletus ringleb prantsuse keeles pealkirjade „Une visite de saint Nicolas“ või „La Nuit avant Noël“ all ja selle esimesest värsist saab „C’était la nuit avant Noël“. Vikipeedia loetleb paarkümmend selle versiooni teistes keeltes, saksa keelest jaapani keeleni. 2013. aastal kirjutas noor helilooja Alma Deutscher originaaltekstile isegi viisi.

Kus käsikirju näha?

Moore kirjutas oma luuletuse elu lõpul sõpradele käsitsi ümber. Teada on neli autograafkoopiat. Kolm on muuseumides, nende seas New-York Historical Society, õpetatud selts, mille John Pintard oli asutanud 1804. aastal. Neljas, 1860. aastal signeeritud ja sõbrale kingitud koopia müüdi 2006. aasta detsembris Heritage Auctionsi vahendusel 280 000 dollari eest ühele anonüümseks jäänud meediaettevõtte juhile.