Kas Jõuluvana on päkapikk? Uurimus ühe 1823. aasta sõna kohta

Miks öeldakse, et Jõuluvana on päkapikk?

Kõik algab ühest värsireast, kuid ülejäänud luuletus liigub samas suunas. Juba enne, kui sõna *elf* ilmub, näeb keset ööd ärganud jutustaja saabumas „a miniature sleigh, and eight tiny reindeer“, pisikest saani ja kaheksat tillukest põhjapõtra. Kutsar on „a little old driver, so lively and quick“, väike vanamees, elav ja nobe.

Järgnev portree kujutab väikest tegelast. Ta on „dressed all in fur, from his head to his foot“, kaetud tahma ja tuhaga, ning meenutab kaupmeest, kes oma kompsu lahti teeb. Tal on „a little round belly“, väike ümar kõht, „droll little mouth“, naljakas väike suu, mis on joonistatud nagu vibu, ning hammaste vahel hoiab ta piibutoru. Luuletus kuhjab sõnu *little*, *tiny* ja *miniature*, justkui tahaks kõik viia katuse mõõtu.

Siis tuleb lahkumine. Külaline paneb sõrme nina äärele, noogutab ja tõuseb korstnast üles. Tavalise kasvuga vanamehe puhul oleks see vägitegu absurdne. Päkapiku jaoks on see peaaegu igapäevane. 2014. aastal võttis Buffalo Canisiuse ülikooli artikkel luuletuse Jõuluvana kokku nii: „a little guy“, väike mehike, kes suudab korstnates üles ja alla liikuda kummituse osavusega.

Mida tähendas sõna „elf“ 1823. aastal?

Ingliskeelne sõna *elf* pärineb vanainglise sõnast *ælf*. Sel on sugulasi kõigis germaani keeltes: vanapõhja keeles *álfr*, vanaülemsaksa keeles *alp*, kus see tähistab kurja vaimu. Keeleteadlased seovad selle tüvega, mis tähendab „valget“, sama mis ladina *albus*. Algne haldjas oli ehk „valge“, „helendav“. Selle jälge leidub nimedes nagu Alfred, sõna-sõnalt „haldjate nõu“.

Need esimesed haldjad ei olnud väikesed. 1590. aastal räägib Edmund Spenser teoses *The Faerie Queene* veel inimesesuurustest olenditest. Pööre toimub samal ajastul teatris. Näidendis *Suveöö unenägu*, umbes 1595. aastal, toob Shakespeare lavale tillukesed ja õhulised haldjad. Koos luuletaja Michael Draytoniga kinnistab ta kaheks sajandiks arusaama, et *elf* on nagu haldjas taskusuurune olend.

Just seda tähendust pidas 1823. aasta autor silmas: väikest, nobedat, pisut vallatut olendit, kes on pärit teisest maailmast. Üksteist aastat varem, 1812. aastal, olid vennad Grimmid avaldanud muinasjutu *Päkapikud ja kingsepp*, kus kaks väikest meest, saksakeelse algteksti *Wichtelmänner*, lõpetavad igal ööl salaja vaese kingsepa kingad. Kui abielupaar õmbleb neile tänutäheks riided, lahkuvad nad tantsides ega tule enam tagasi. Päkapikk, kes töötab öösel, et rõõmu teha, ennast näitamata: see pilt võis jõululuuletuse autorile meeldida.

Aga prantsuse sõna „lutin“?

See tuleb palju kaugemalt. Trésor de la langue française'i järgi põlvneb *lutin* ladina sõnast *Neptunus*, merejumala nimest, kellest antiigi lõpul sai paganlik deemon. Chrétien de Troyes kirjutab umbes 1176. aastal *netun*, Wace kirjutab *luitun*. Sõna tõmbus ilmselt sõna *nuit*, öö, poole, sest need vaimud tulid välja öösel, ja seejärel sõna *luitier*, maadlema, poole. Du Bellay kirjutab *lutin* 1558. aastal ja juba 1680. aastast tähistab sõna ka elavat ja vallatut last. Prantsuskeelne tõlge „joyeux vieux lutin“ väljendi *jolly old elf* jaoks tabab seega märki.

Kas Jõuluvana oli väike juba enne 1823. aastat?

Kaks aastat enne luuletust, 1821. aastal, avaldab New Yorgi trükkal William B. Gilley väikese taskuraamatu *The Children’s Friend*, mis kingiti uusaastakingiks lastele „viiest kaheteistkümne aastani“. Selles on autori nimeta luuletus *Old Santeclaus with Much Delight*, mida illustreerib kaheksa värvilist gravüüri. Need on esimesed avaldatud pildid Jõuluvanast ja esimene litograafia kasutus Ameerika Ühendriikides.

See Santeclaus saabub jõululaupäeval, mitte enam 6. detsembril, Püha Nikolause päeval. Ta juhib põhjapõtra üle katuste ja lumiste väljade ning kannab juba punast. Tal on ka rangem joon: sõnakuulmatutele lastele jätab ta pika musta kasevitsa. Raamatuke ei täpsusta tema kasvu. Gravüürid näitavad teda aga katustel, korstnate mõõtu.

Veel varem, 1809. aastal, oli Washington Irving teinud Püha Nikolausest New Yorgi tegelase oma teoses *New Yorgi ajalugu*. Canisiuse ülikool rõhutab: Irvingi Nikolaus ei ole veel see rõõmus vana päkapikk, keda me tunneme. Selle ülemineku täieliku loo piiskopist New Yorgi tegelaseni leiad artiklist Jõuluvana tõeline lugu.

Kuidas Jõuluvana suureks kasvas?

Peamine süüdlane on Thomas Nast. Ta saabus Ameerika Ühendriikidesse umbes kuueaastaselt, 1846. aastal, ja joonistas kodusõja ajal ajakirjale *Harper’s Weekly*. 3. jaanuaril 1863 jagab tema esimene Jõuluvana kaanel kingitusi liidu laagris, seljas tähtedega jakk ja jalas triibulised püksid. Aastatel 1863 kuni 1886 avaldab Nast ajakirjas 33 jõulupilti.

Joonistus joonistuse järel kinnistab ta tegelase kuju. Canisiuse ülikooli järgi viib Nast Jõuluvana Moore'i „rõõmsast vanast päkapikust“, väikesest mehikesest, lustliku valge habemega hiiglaseni ja joonistab ta elusuurusest suuremana, sest just nii me teda ootame. 1866. aastal näitab ta teda töökojas kiikhobuseid valmistamas ja nukukleite õmblemas, laste käitumise register käeulatuses.

1. 1821*The Children’s Friend*: esimesed gravüürid Santeclausist katustel koos põhjapõdraga.
2. 1823Troy luuletus kirjeldab teda kui „jolly old elf“, kellel on pisike saan.
3. 1863Thomas Nasti esimene Jõuluvana ajakirja *Harper’s Weekly* kaanel.
4. 1866Nast näitab teda töökojas mänguasjade keskel.
5. 1881„Merry Old Santa Claus“, Nasti kõige kuulsamaks jäänud portree.

Delaware'i kunstimuuseum, kus hoitakse Nasti kogu, omistab talle ka esimesed mainimised Jõuluvanast, kes elab Põhjapoolusel ja peab töökoda. Mees, kes juhib ülemaailmset mänguasjavabrikut, ei mahtunud kuidagi pisikesse saani. 1823. aasta päkapikk kadus piltidelt, nagu jutustab meie artikkel kui vana on Jõuluvana.

Nisse ja tomte: Jõuluvana põhjamaised sugulased

Skandinaavias on Jõuluvana ja väikeste olendite sugulus veelgi otsesem. Taani ja Norra *nisse*, Rootsi *tomte* ja Soome *tonttu* on rahvapärimuse kodukäijad vaimud. Nad elavad talu, lauda või küüni põranda all, hoolitsevad loomade eest ja aitavad töödel, kui nendega korralikult käituda. Solvununa teevad nad vempe.

Nende kasv on lugudes erinev. Üks Rootsi pärimus räägib ühest küünrast, umbes 60 sentimeetrist, üks Rootsi-Ameerika allikas 60 kuni 90 sentimeetrist. Neid kirjeldatakse punase mütsi ja halli villase riietusega. Traditsiooniline Taani nisse on habemeta nagu laps: habe tuli hiljem. Jõuluõhtul jäetakse neile kauss putru, koos või, meega või Norras *rømmegrøt*'iga, koorepudruga.

19. sajandil saavad neist talu valvuritest kingituste toojad. Juba 1840. aastatel näitavad Taani kunstnikud nissesid jõulukinke toomas. Rootsis illustreerib Jenny Nyström 1875. aastal Viktor Rydbergile raamatu *Väikese Viggi seiklused jõululaupäeval*, seejärel 1881. aastal luuletuse *Tomten*. Stockholmi Nationalmuseum peab teda esimeseks Rootsi kunstnikuks, kes andis traditsioonilisele Jõuluvanale oma iseloomu. *Jultomte*, jõulutomte, oli sündinud.

Juba nimi ise jutustab sellest kohtumisest. Ühe oletuse järgi tuleb *nisse* nimest Niels, Nikolause Taani vormist, mis teeks temast Püha Nikolause väikese sugulase. Sõna *tomte* aga tuleb sõnast *tomt*, maatükk, kuhu maja ehitatakse. Et näha, kuidas Jõuluvana igas Põhjamaas kutsutakse, loe artiklit Jõuluvana nimed maailmas.

Kust tulevad töökoja päkapikud?

Kui Jõuluvana kasvas suureks, kes võttis üle päkapiku rolli? Terve meeskond. Sageli loeb, et Louisa May Alcott, hilisem raamatu *Väikesed naised* autor, olevat esimesena rääkinud jõulupäkapikkudest umbes 1855. aastal kirjutatud kogumikus *Christmas Elves*. Library of America kutsub ettevaatusele: Alcott oli kahekümne kolme aastane, kogumikku ei avaldatud kunagi ja käsikiri on kadunud või hävinud. Keegi ei tea, millised tema päkapikud välja nägid.

Esimene laialt levinud pilt on paremini dokumenteeritud. 1873. aastal näitab Philadelphia naisteajakirja *Godey’s Lady’s Book* jõulukaas Jõuluvana mänguasjade ja päkapikkude keskel ning allkirjaga: „Siin on ettekujutus ettevalmistustest, mida tehakse, et lapsed saaksid jõuludeks oma mänguasjad.“ 1876. aastal avaldab Austin Thompson pühapäevakoolidele mõeldud muinasjutulise etenduse *The House of Santa Claus*, mis võtab idee üle.

• 1932: Walt Disney toob välja lühifilmi *Santa’s Workshop*, kus Jõuluvana ja tema päkapikud valmistavad ringsõitu ette.
• 1964: kaader-kaadrilt animatsioonis *Punaninaline põhjapõder Rudolph* annab päkapikkudele esiplaanirolli.
• 1985: *Santa Claus: The Movie* esitleb neid käsitööliste gildina, kes valmistavad mänguasju käsitsi.
• 1994: filmis *Jõuluvana* mängivad päkapikke lapsed ja teismelised.

Sellest ajast on rollijaotus püsiv: inimesesuurune Jõuluvana ja tema ümber päkapikud, kes valmistavad, pakivad ja hoiavad põhjapõtradel silma peal. Meie päkapikkudel on oma lehekülg ja nende tööd kirjeldab üksikasjalikult meie artikkel kes on Jõuluvana päkapikud.

Võluolendite kasvatatud inimene

Mitu lugu on küsimuse omal moel lahendanud: Jõuluvana ei ole päkapikk, kuid ta kasvas nende keskel. Esimese loo autor on L. Frank Baum, *Oz'i võluri* looja. 1902. aastal avaldatud ja Mary Cowles Clarki illustreeritud teoses *The Life and Adventures of Santa Claus* leiab Burzee metsast imiku Ak, „maailma metsaülem“. Nümf Necile lapsendab ta ja annab talle nimeks Neclaus, mille lühivorm on Claus.

Baum rõhutab üht asja: Claus on surelik, ta kasvab päev-päevalt surematute keskel. Tekst täpsustab isegi, et ta „ei olnud kunagi olnud väga pikk mees“. Ryl'id, lillede hoidjad, annavad talle oma värvained mänguasjade värvimiseks. Knook'id, loomade hoidjad, lubavad lõpuks kahel hirvel, Glossiel ja Flossiel, tema saani vedada, kuid ainult jõululaupäeval. Kui ta vanaks jääb, teeb Ak surematutele ettepaneku kinkida talle Surematuse Mantel. Hääletus on poolt ja mantel on nüüdsest osa tema olemusest.

Sama skeem naaseb televisioonis 1970. aastal: Rankin/Bassi filmis *Santa Claus Is Comin’ to Town* võtavad imik Krisi enda juurde Kringle'id, mänguasju valmistav päkapikkude perekond. 2003. aastal pöörab Jon Favreau film *Päkapikk* olukorra ümber. Lastekodu imik poeb Jõuluvana kotti, jõuab Põhjapoolusele ja kasvab päkapikkude keskel, lapsendatuna Papa Elfi poolt, keda mängib Bob Newhart. Buddy, keda mängib Will Ferrell, peab end päkapikuks kuni täiskasvanueani. Võtetel panustati digitaalsete efektide asemel sunnitud perspektiivile, et ta paistaks nende kõrval tohutu.