Jõuluvanale saadetud kirjade ajalugu: kaminast Libourne’i sekretariaadini

Kuidas saadeti kiri Jõuluvanale enne posti?

Korstna kaudu. Ameerika postiteenistuse (USPS) ajaloolane võtab selle nii kokku: üks esimesi viise kirja saata oli panna see koldesse, sest usuti, et suits kannab soovid Põhjapoolusele. Kiri põletati või topiti lõõri, et külaline selle mööda minnes leiaks. Ajakiri Mental Floss kirjutab, et Šotimaal pistsid mõned lapsed pea kaminasse ja hüüdsid oma soovid taeva poole.

Loogika on lihtne: kui Jõuluvana tuleb sisse korstna kaudu, tuleb post jätta sinna. Selle sissepääsu päritolust räägime artiklis Miks tuleb Jõuluvana korstnast?. Dublini väikeste Howardite kiri, allkirjaga „A or H Howard“, leiti täpselt sealt, kuhu selle autorid olid selle pannud: magamistoa lõõrist, et Jõuluvana seda näeks. 1911. aasta rahvaloendus loetleb sellel aadressil kolm last, nende hulgas 10-aastase Hannah ja 7-aastase Fredi.

Sajandivahetusel hakkab korsten kaotama. 1901. aasta detsembris tõdeb Chicago Daily Tribune, et lapsed usaldavad nüüd oma kirjad postile. Mõned kirjutavad väga täpseid aadresse: „Mr. Santa Claus, Frost Mansion, In the Land of Snow, North Pole“ ehk „Härmamõis, lumemaal, Põhjapoolusel“.

Kes kirjutas Jõuluvana esimesed vastused?

Vanemad, ammu enne postitöötajaid. Massachusettsi osariigis Cambridge’is pidas luuletaja Henry Wadsworth Longfellow’ abikaasa Fanny Appleton Longfellow mitu aastat oma laste ja Santa Clausi vahel kirjavahetust. Maja arhiivis, mida hoiab National Park Service, on säilinud tema poegade Charlesi ja Ernesti kirjad „SANTI CLAUSile“ ning Charlesile, Ernestile ja Alice’ile saadetud vastused. Nende vastuste käekiri sarnaneb väga Fanny omaga.

Ernesti kiri, mis on kirjutatud 1850. aastate alguses, kui ta oli kuue- kuni kümneaastane, palub sõdurimütsi, hõbekotkaga kaunistatud padrunivööd, puusepa tööriistakasti ja „SPIE GLRSi“, kõhkleva õigekirjaga pikksilma. Iga kingitus on joonistatud sõna kõrvale, koos pere Brattle Streeti majaga ja väikese saaniga lehe nurgas.

„Santa“ vastused kiidavad lapsi heade tegude eest ja manitsevad neid õrnalt halbade harjumuste pärast. 1851. aasta jõululaupäeval saab Charley noomida, et ta pole oma väikevenna vastu piisavalt lahke.

Inglismaal pärineb kuulsaim näide Oxfordist. Aastatel 1920 kuni 1943 kirjutas J. R. R. Tolkien igal aastal jõululaupäeval oma lastele Father Christmase kirja. Kõik sai alguse sellest, et tema vanim poeg, kolmeaastane John, küsis, kes on Jõuluvana ja kus ta elab. Oxfordi ülikooli andmetel saabusid mõned kirjad postiljoniga, kelle Tolkien oli saladusse pühendanud, teised ilmusid kolde lähedale, Põhjapooluse markidega, mille hind oli „2 musi“.

Kuidas ajalehed lapsed kirjutama panid?

30. detsembril 1871 näitab Harper’s Weekly kaanepilt Jõuluvana, kes istub oma laua taga, süvenenud oma posti. Joonistuse autor on Thomas Nast, kes oli tegelast selle ajakirja jaoks illustreerinud alates 1863. aastast. Jõuluvana sorteerib seal oma kirju kahte hunnikusse: heade laste ja pahade laste oma. Mental Floss märgib, et teated Jõuluvanale saadetud kirjadest postkontorites sagenevad joonistuse ilmumisele järgneval aastal.

Kohalik ajakirjandus võtab teatepulga üle. 1901. aastal lubab Missouri osariigi Monroe City Democrat ilusaimale Jõuluvanale saadetud kirjale „kaks auhinda“. 1922. aastal premeerib Oklahoma osariigi Daily Ardmoreite kolme parimat. Võitnud kirjad trükitakse ajalehes, sageli koos lapse aadressiga, mis paneks tänapäeval võpatama.

Ajalehed saavad ka kirju, milles ei paluta mänguasju. 1897. aastal kirjutab kaheksa-aastane Virginia O’Hanlon New Yorgi ajalehele The Sun, et teada saada, kas Jõuluvana on olemas, sest isa ütles talle: „Kui see on Sunis, on see tõsi.“ Juhtkirjanik Francis P. Church vastab talle. Tüdruku kirja hoiab tema pere siiani alles. Sellest vastusest ja sellest, mida see vanematele õpetada võib, räägime artiklis Kuidas rääkida lapsele tõtt Jõuluvanast.

Mis ajast vastab Ameerika post Jõuluvana nimel?

Alguses ei vasta see üldse. Eeskirjad liigitavad „väljamõeldud“ aadressiga kirjad kättetoimetamatuteks. Need saadetakse võimaluse korral saatjale tagasi, muidu Washingtoni Dead Letter Office’i ehk surnud kirjade talitusse, mis need avab, püüab lapse üles leida ja seejärel hävitab. Teise inimese posti avamine on kuritegu, ka postitöötaja jaoks.

Mõned töötajad on sõnakuulmatud. 1890. aastate keskel lubavad Dead Letter Office’i ametnikud ühel „rikkal vanal mehel“ viia aastas kakskümmend või kolmkümmend kirja, et laste soove täita. 1894. aastal avab Connecticuti osariigi West Haveni postiülem Harris Eames seitsmeaastase Fannie kirja, mis on adresseeritud „Sandy Clousile“. Ta tunneb peret, annab linna kaupmeestele teada ja kaks päeva hiljem, jõululaupäeval, ootab ukse taga hunnik kingitusi.

1. 190713. detsembril lubab postiminister George von L. Meyer anda Jõuluvanale saadetud kirjad heategevusorganisatsioonidele.
2. 1908Luba võetakse tagasi: New Yorgis on kirjade arv kasvanud üle kolmeteistkümne korra ja ühingutel pole aega soove kontrollida.
3. 19111. novembril taastab minister Frank H. Hitchcock loa.
4. 1912Hitchcock uuendab luba. USPS loeb oma programmi Letters to Santa alguseks selle aasta ja tähistab 2012. aastal selle sajandat juubelit.
5. 1913Reegel lisatakse postieeskirjadesse, kus see on siiani.

1950. aastate alguses nimetavad ühingud oma kingikogumise „Operation Santa Clausiks“. Nimi kinnistub New Yorgi postkontori programmile, kus avalikkus käib 8. avenüül James A. Farley Buildingus kirja „lapsendamas“. Ainuüksi see linn saab hooajas üle poole miljoni kirja.

Laste kaitseks reeglid karmistuvad. 2006. aastal kehtestab USPS üleriigilised juhised ja nõuab lapsendajatelt isikut tõendavat dokumenti. Alates 2009. aastast on lapse aadress varjatud ja asendatud numbriga: annetaja toob oma paki postkontorisse, mis selle saadab, ilma et ta aadressi kunagi näeks. 2017. aastal võimaldab esimene katse New Yorgi elanikel kirju veebis lapsendada. 2020. aastal avaneb digitaalne lapsendamine kogu riigile: üle miljoni külastaja ja üle 21 000 saadetud paki.

Kuidas hakkas Prantsuse post La Poste lastele vastama?

Prantsusmaal on probleem sama ja seadus veelgi rangem. Teadmata saajaga kiri läheb Pariisi peapostkontori kättetoimetamatute kirjade kesklattu aadressil 52 rue du Louvre. See talitus, mis korraldati 1771. aasta kuningliku määrusega, on ainus, kellel on lubatud saaja leidmiseks kirjasaladust rikkuda. Kuna Jõuluvanal aadressi pole, hävitatakse laste kirjad seal.

1958. aasta jaanuaris räägib PTT teabebülletään esimest korda „Jõuluvana rohkest postist“. Kirjad tulevad üle kogu Prantsusmaa, aga ka Põhja-Aafrikast, Guineast ja Madagaskarilt, ning põhjas asendab ümbrikul Jõuluvana sageli Püha Nikolaus. 1959. aasta detsembris toob sama väljaanne arvu: kättetoimetamatute kirjade lattu jõuab aastas umbes 4000 kirja.

Postiülemad, kes vastasid salaja

Provintsis astuvad mõned postinaised seadusest üle. Odette Ménager, kes oli aastatel 1948 kuni 1956 Maine-et-Loire’i departemangus Nueil-sur-Layonis postiülem, vastab lastele Jõuluvana nimel „väriseva käekirjaga“, nagu väga vana härra, ja saadab oma vastused ilma margita. Ta hoiab saladust kuni oma surmani 1977. aastal.

Seine-Maritime’i departemangus Veules-les-Roses’is teeb Magdeleine Homo 1950. aastate alguses sama. Ta kirjutab alla „Jõuluvana“, kleebib peale vanu marke ja lisab „lennupostiga“, et see tõetruum näiks. Tema kirjakandja Juliette Leboucher, kes tunneb kõiki peresid, aitab tal nõuandeid isikupäraseks muuta. Umbes 1958. aastal palub ta ametlikku luba ja saab selle keskvalitsuselt ning väidetavalt ministrilt endalt. Mõni aasta hiljem, töö alla mattunud, peab ta loobuma.

Valitsus võtab idee üle 1962. aastal. Jacques Marette, PTT minister aprillist 1962 aprillini 1967, korraldab üleriigilise „Jõuluvana postiteenistuse“. Esimese vastuskaardi joonistab René Chagnard ehk Chag: sellel annab nokkmütsiga postiljon korstna otsas Jõuluvanale posti üle. Teksti kirjutab ministri õde Françoise Dolto, kes oli siis laiemale avalikkusele veel tundmatu. Lapsena oli ta ise viieaastaselt Jõuluvanale kirjutanud ja palunud väikest postiljonikasti.

Sel aastal saadetakse 2000 kaarti. 1963. aastal saab teenistus 18 300 kirja, kuid käsitleb neist ainult umbes 5000: vaid 28% kannab ümbriku tagaküljel lapse aadressi, harjumus, mida pered polnud veel omandanud.

Miks jõuavad kirjad Jõuluvanale Libourne’i?

Sest kättetoimetamatute kirjade talitus kolis sinna. Pariisi laos napib ruumi ja Georges Pompidou valitsus soovib avalikke teenuseid detsentraliseerida. 26. novembril 1965 tutvustab Libourne’i linnapea Robert Boulin linnavolikogule projekti ladu vastu võtta. 20. märtsil 1967 asub see viinamarjaistanduste keskele, Les Grandchamps’i paika, nime all Centre de recherche du courrier ehk postiuuringute keskus.

Järgmised aastad on rahutud. 1968. aastal koguneb postil pärast mai streike kuus kuud mahajäämust, teenistus tühistatakse ja 96 000 kirja jääb vastuseta. See jätkub 1969. aastal. 1970. aasta jaanuaris tutvustab ajakiri Postes et Télécommunications seda esimest korda nime all „Jõuluvana sekretariaat“. Esimene selle ülesande jaoks värvatud sekretär Maryvonne Large töötab koos 18 naistöötajaga. Detsembris peavad nad pidama tempot „üks vastus minutis“.

1972. aastal annab kaartide eest vastutav talitus endale harta. Tekst peab igal aastal muutuma, jäädes samas äratuntavaks, sest paljud lapsed kirjutavad neli või viis aastat järjest. See peab olema loetav juba lasteaias. See ei tohi kunagi väita, et Jõuluvana on olemas, vaid ainult lasta seda aimata. Ja see viitab diskreetselt Jõuluvana töökoormusele, kes ei saa kõike hankida. Naftakriis ja 1974. aasta streigid jätavad veel 72 000 kirja vastuseta.

Sekretariaat on endiselt Libourne’is. 2025. aastal avati see uuesti 19. novembril 60 päkapiku ja külalissulega, kirjaniku ja režissööri Nicolas Vanier’ga, pärast Michel Bussit ja Olivia Ruizi eelmisel aastal. La Poste ütleb, et saadab igal aastal teele üle miljoni lapse, paigaldab erilised postkastid enam kui 2300 postkontorisse ja vastab ka inglise keeles. Piisab, kui kirjutada ümbrikule „Père Noël“ ja tagaküljele oma aadress, enne 20. detsembrit. Võite kasutada ka meie lehte kiri Jõuluvanale.

Millised riigid vastavad Jõuluvanale saadetud kirjadele?

Mitu riiklikku postiteenistust on eeskuju järginud. Täpsed aadressid ja ümbriku kirjutamise viis on kirjas artiklis Kus elab Jõuluvana?. Olulised kuupäevad on järgmised.

• Austria, 1950: Steyri lähedal asuv Christkindli postkontor avatakse sel aastal. See vastab Jeesuslapsele adresseeritud kirjadele ja saadab igal hooajal teele umbes 1,5 miljonit saadetist oma jõulumargi ja templiga.
• Kanada, 1982: Canada Post hakkab lugema Jõuluvanale postiindeksiga H0H 0H0 saadetud kirju. 2013. aastal ületab koguarv 21,8 miljonit, vastustega enam kui 30 keeles, sealhulgas punktkirjas.
• Soome, 1985: Jõuluvana peapostkontor polaarjoonel Rovaniemi lähedal saab kirju alates sellest aastast, üle 15 miljoni 198 riigist, ja tänapäeval umbes pool miljonit aastas. Iga saadetis saab polaarjoone templi.
• Ameerika Ühendriigid, 2020: kirjade lapsendamine veebis avaneb kogu riigile.

Põhimõte pole Fanny Longfellow’ ajast muutunud: täiskasvanu loeb kirja tähelepanelikult ja võtab aega sellele vastata. Kui teie laps oma kirja ette valmistab, juhatab leht kiri Jõuluvanale teda samm-sammult, ja artiklist Kuidas hoida jõulude võlu leiate edasiseks teisigi ideid.