Kas Coca-Cola leiutas Jõuluvana? Mida näitavad dateeritud tõendid

Kust pärineb mõte, et Coca-Cola leiutas Jõuluvana?

Arutluskäik mahub ühele reale: Jõuluvana on punavalge, Coca-Cola samuti, järelikult kopeeris üks teist. Coca-Cola arhivaar Phil Mooney võttis küsimuse käsile ajalehes Atlanta Journal-Constitution. Punane on tõepoolest ettevõtte värv ja punase Jõuluvanaga kampaania sobis loomulikult. Kuid ettevõte ei loonud kostüümi.

1931. aasta eesmärk oli äriline ja väga konkreetne. Talv oli tollal karastusjookidele vaikne hooaeg ning Coca-Cola otsis põhjust müüa detsembris külma jooki. Jõuluvana, keda tundis juba iga Ameerika laps, oli ideaalne eestkõneleja.

Faktikontrolli veebileht Snopes hindab väidet, et tänapäevase Jõuluvana lõi Coca-Cola, valeks. Selle asutaja David Mikkelson juhib tähelepanu, et tegelane on hübriid, mida kujundasid Washington Irving, Clement Clarke Moore, John Pintard ja Thomas Nast ammu enne esimest reklaami. Nende osast räägime artiklis Jõuluvana tõeline lugu.

Bränd ise suhtub oma legendi ettevaatlikult. Oma ajaloolehel kirjutab see, et enne 1931. aastat kujutati Jõuluvana igal võimalikul viisil, pikast kõhnast mehest kuni kõheda välimusega päkapikuni. See kehtib 19. sajandi kohta. 1920. aastate kohta kehtib see palju vähem, nagu näitavad allpool toodud dokumendid.

Milline nägi Jõuluvana välja enne 1931. aastat?

1823. aastal avaldatud luuletus „A Visit from St. Nicholas“ kirjeldab väikest karusnahkadesse riietatud tegelast, kes on tüse ja naerab, kuid ei maini kordagi tema riiete värvi. Punane tuli illustraatoritelt. St. Nicholas Center viitab Robert Walter Weiri illustratsioonile, mis on dateeritud aastatega 1836 kuni 1838 ja kus Püha Nikolaus on juba punases.

1. 1863Thomas Nast avaldab oma esimese Jõuluvana ajakirjas Harper's Weekly. Ajakiri trükitakse mustvalgena.
2. 1868Ühel kommireklaamil on Jõuluvana punases kostüümis, teatab Šoti faktikontrolli veebileht The Ferret.
3. 1870. aastadLouis Prangi trükitud pühadekaardid populariseerivad punast kostüümi.
4. 1881Nast avaldab pildi „Merry Old Santa Claus“, ümara habemega piibuga Jõuluvana.
5. 1902Ajakirja Puck 3. detsembri kaas: valge äärisega punases Jõuluvana, signeerinud Frank A. Nankivell.
6. 1927New York Times kirjeldab „standardiseeritud“ Jõuluvana punastes rõivastes.

Nasti 1881. aasta Jõuluvana pole mingi reklaamimaskott. American Battlefield Trust kirjeldab tegelast, keda on endiselt vorminud sõda: seljas sõduri seljakott, paraadmõõk ja USA vööpannal. Tal on juba habe, kõht, piip ja mänguasjad. Puudu on vaid värv, mida Harper's Weekly trükkida ei saanud.

Pucki kaas väärib lähemat vaatlust. New Yorgi huumoriajakirja number 1344, dateeritud 3. detsembriga 1902, näitab Jõuluvana istumas puuvõõrikuoksa all, kahe noore naise suudeldavana. Tal on seljas kuldsete nööpide ja valge karusnahkäärisega punane kostüüm, käes punased labakindad ning tema kotist pudenevad välja trumm, nukk ja trompet. Trükis on Kongressi raamatukogu kogudes. Coca-Cola võttis selle rolli enda peale alles kakskümmend üheksa aastat hiljem.

Snopes avaldab ka illustratsioone aastatest 1906, 1908 ja 1925, kus on sama Jõuluvana: täishabe, punane kostüüm, valge äärisega müts, lai must vöö. Kust see värv pärineb, sellest räägib meie artikkel Miks kannab Jõuluvana punast?.

Kas Jõuluvana oli juba enne Coca-Colat „standardiseeritud“?

Jah, ja üks ajaleht kirjutas seda mustvalgel. Snopes viitab New York Timesi 17. novembri 1927. aasta artiklile, mis ilmus neli aastat enne Haddon Sundblomi esimest reklaami pealkirjaga „A Standardized Santa Claus Appears to New York Children“.

Snopesi kokkuvõtte järgi leidis reporter, et linna jõuluvanade pikkus, kaal ja kehaehitus olid muutunud peaaegu ühesuguseks, samuti punased riided, kapuuts ja valged vurrud.

Artikkel loeb rõivastuse kohustuslike osade hulka ka mänguasju täis koti, punetavad põsed ja nina, tihedad kulmud ning lõbusa ja kõhuka välimuse. Teisisõnu oli New Yorgis 1927. aastal kõik see, mida praegu Coca-Cola arvele kirjutatakse, juba vormiriietuse osa.

Üks detail lõbustab meie arhivaare: Coca-Cola dateerib Moore'i luuletuse ühel lehel aastaga 1822 ja teisel aastaga 1823. Mõlemat saab kaitsta. Tekst liikus autori lähedaste inimeste seas, enne kui see trükiti allkirjata ajalehes Troy Sentinel 23. detsembril 1823. Just seda luuletust, mitte reklaamiagentuuri ajurünnakut, luges Sundblom 1931. aastal uuesti, et oma tegelast luua.

Coca-Cola avaldas jõulureklaame juba 1920. aastatel ostlemisteemalistel ajakirjalehekülgedel, sealhulgas ajakirjas The Saturday Evening Post. 1930. aasta detsembris ilmus samas ajakirjas Fred Mizeni illustratsioon: kaubamaja Jõuluvana joob Coca-Colat maailma suurima limonaadileti ääres St. Louisi kaubamajas Famous Barr.

Kas mõni teine bränd kasutas Jõuluvana enne Coca-Colat?

Jah. Ameerika mineraalvee- ja karastusjoogibränd White Rock väidab, et avaldas Jõuluvanaga reklaame ammu enne 1931. aastat. Ettevõte loetleb oma veebilehel kaks mustvalget reklaami aastatest 1915 ja 1916 ning seejärel kolm värvilist reklaami aastatest 1923, 1924 ja 1925. Tema sõnul on nende hilisemate reklaamide Jõuluvana peaaegu identne Coca-Cola omaga aastatel 1930 ja 1931.

Neid kuupäevi tuleb lugeda ettevaatlikult: need pärinevad brändilt, kellel on igati põhjust end esikohale seada, ja kogujad ei ole alati ühel meelel, millist toodet iga reklaam tutvustas. Kuid need ühtivad sellega, mida näitavad Puck ja The New York Times. Jõuluvana müüs jooke, komme ja ajakirju juba enne, kui Coca-Cola ta tööle võttis. The Ferreti esile toodud 1868. aasta kommireklaam on hea meeldetuletus: kaupmehed olid rõõmsameelse kingituste tooja ärilist tõmmet märganud rohkem kui kuuskümmend aastat enne Sundblomi esimest lõuendit.

Mida Haddon Sundblom Coca-Cola heaks tegelikult tegi?

Haddon Sundblom sündis 22. juunil 1899 Michiganis Muskegonis; tema isa oli pärit Soome rootsikeelselt Ahvenamaalt ja ema oli rootslanna. 1931. aastal soovis D'Arcy reklaamiagentuuri Archie Lee brändi reklaamidesse tervislikku Jõuluvana ning Coca-Cola tellis Sundblomilt ühe maali. Tema esimene Jõuluvana ilmus samal aastal ajakirjas The Saturday Evening Post.

Sundblom toetus 1823. aasta luuletusele. Algul maalis ta oma sõbra, pensionil müügimehe Lou Prentissi järgi. Pärast Prentissi surma kasutas ta modellina iseennast, maalides peeglist, ja hiljem töötas fotode järgi. Tema Jõuluvana on soe ja naeratav, inimlike näojoonte, roosade põskede ja valge habemega. Ta toob mänguasju, loeb kirju ja teeb pudeliga pausi. Kui Nasti Jõuluvana oli mustvalgena nähtud gravüür, siis Sundblomi oma oli täisvärviline maal, mida igal aastal üleriigilistes ajakirjades uuesti trükiti, ja just see kordamine pani selle kinnistuma.

Sari kestis 1931. aastast 1964. aastani, mil valmis tema viimane versioon. Selle 1964. aasta maali koer on naabruskonna lillepoodniku hall puudel, kelle Sundblom maalis mustaks, et see paremini esile tuleks. 1942. aastal lõi ta ka Sprite Boy, päkapikusarnase tegelase, kes esines Jõuluvana kõrval reklaamides kogu 1940. ja 1950. aastate jooksul. Coca-Cola sõnul on tema lõuendeid eksponeeritud Louvre'is, Toronto Royal Ontario Museumis ja Chicago teadus- ja tööstusmuuseumis.

Sundblom maalis muudki peale Jõuluvana. 1957. aastal uuendas ta Quaker Oatsi mehe nägu, mis püsis pakenditel 1969. aastani. Tema viimane tellimus 1972. aastal oli ajakirja Playboy jõulunumbri kaas. Ta suri Chicagos 10. märtsil 1976. Tema entsüklopeediaartiklis märgitakse, et talle omistatakse sageli ekslikult Jõuluvana tänapäevase kujutise loomist.

Miks ei sure Coca-Cola Jõuluvana müüt välja?

Sest Sundblomi Jõuluvana oli näha kõikjal ja väga pikka aega. Snopes juhib tähelepanu, et enne televisiooni, enne kui värvifilmid said tavaliseks ja enne kui ajalehti trükiti värviliselt, olid Coca-Cola ajakirjaleheküljed, reklaamtahvlid ja poeväljapanekud paljude ameeriklaste peamine kokkupuude selle Jõuluvanaga. Phil Mooney lisab, et maalid püsisid Ameerika kodudes aastakümneid, ja just seepärast müüt püsib. Lapsel, kes kasvas üles nende reklaamidega seinal, polnud põhjust otsida Harper's Weekly 1881. aasta gravüüri.

Prantsusmaal toetub müüt tõelisele mälestusele. Ajakirjastiilis Père Noël levis pärast Teist maailmasõda koos Ameerika toodetega. 1951. aasta detsembris põletas osa Dijoni vaimulikkonnast tema kuju katedraali ees ja 1952. aastal avaldas antropoloog Claude Lévi-Strauss essee „Le Père Noël supplicié“, sidudes selle leviku Ameerika mõjuga. Ahvatlev oli järeldada, et kogu asja leiutas üks Ameerika bränd.

Siin on see, mis oli olemas enne Sundblomi esimest maali, koos vanima leitud jälje kuupäevaga:

• nimi Santa Claus, trükis New Yorgis 1773. aastal;
• jõululaupäeva külaskäik ja põhjapõdra veetav saan 1821. aastal;
• kaheksa põhjapõtra ja teekond korstnast alla 1823. aastal;
• ümar kehakuju, habe ja piip, mille joonistas Thomas Nast 1881. aastal;
• valge äärisega punane kostüüm ajakirja Puck kaanel 1902. aastal.

Viimane sõna jääb Phil Mooneyle, kes võttis asja kokku nii: mõnikord saad tunnustust asjade eest, mida sa ei tee, ja mõnikord ei saa tunnustust asjade eest, mida sa tegelikult teed. Coca-Cola ei leiutanud Jõuluvana. See aitas tema portree rohkem kui kolmekümneks aastaks paika panna.