Kuidas peetakse jõule Mehhikos? Posadad, piñatad, Nochebuena ja Kolm Kuningat

Millal jõulud Mehhikos algavad ja lõpevad?

Hooaeg avaneb Guadalupe Neitsi pühaga 12. detsembril, millele eelneb 3. detsembril algav üheksapäevane palvusaeg. Sageli seavad pered just sel päeval üles oma nacimiento, sõime, mis jääb paigale 2. veebruarini. Mehhiko sõimedele lisatakse meelsasti kohalikke detaile: nopali kaktuseid, kalkuneid, tortiljasid valmistav naine.

1. 12. dets.Guadalupe Neitsi püha, sõime ülesseadmine.
2. 16.-24. dets.Üheksa posada-õhtut lauludega, ponchega ja piñatadega.
3. 23. dets.Noche de Rábanos Oaxacas, nikerdatud rediste võistlus.
4. 24. dets.Nochebuena: Misa de Gallo, hiline õhtusöök, Jeesuslaps pannakse sõime.
5. 28. dets.Día de los Santos Inocentes, Mehhiko vaste aprillinaljapäevale.
6. 6. jaan.Día de Reyes: Kolme Kuninga kingitused ja rosca.
7. 2. veebr.Día de la Candelaria: Jeesuslapse õnnistamine ja tamaled.

See kalender muudab laste jaoks kõike. Väike mehhiklane võib saada ühe kingituse 24. detsembri õhtul, teise 6. jaanuaril ning jagada 2. veebruaril kogu perega tamalesid.

Mis on Las Posadas Mehhikos?

*Posada* tähendab „võõrastemaja“ või „öömaja“. Posadad mängivad läbi Maarja ja Joosepi otsingud Petlemmas, kui nad koputasid uksest uksele, leidmata kohta, kus magada. Need toimuvad igal õhtul 16.-24. detsembrini, seega üheksal õhtul: traditsiooni järgi tähistab iga õhtu üht Maarja raseduskuud.

Nende päritolu on täpselt teada. Allikad paigutavad selle San Agustín de Acolmani augustiinlaste kloostrisse Mexico City lähedal. Autorite järgi 1586. või 1587. aastal sai kloostri prior fray Diego de Soria paavst Sixtus V-lt loa pidada 16.-24. detsembrini *misas de aguinaldo*'t, „kingimissasid“. Aja jooksul lahkus tähistamine kiriku seinte vahelt ning liikus majast majja, tänavatele ja hoovidesse.

Kuidas posada käib?

• Kaks inimest, sageli lapsed, mängivad Maarjat ja Joosepit; mõnikord ratsutab Maarja päris eesli seljas. Teised rongkäigud kannavad lihtsalt kujukesi.
• Eesotsas kõndija kannab paberkupliga kaitstud küünalt ja iga järgija tuleb oma tulega.
• Seltskond jaguneb kaheks: üks pool laulab väljas, et pedir posada, paluda peavarju, teine vastab seestpoolt ja keeldub.
• Viimase ukse taga tunnevad „võõrastemaja pidajad“ palverändurid ära ja avavad. Sõime ees palvetatakse, sageli roosipärga.
• Siis tuleb pidu: villancicod, tamaled, atole, buñuelod, ponche ja piñata.

Külalised lahkuvad sageli aguinaldo'ga, väikese maiustusekotiga. Komme on rännanud: Texases San Antonios kulgeb suur posada igal aastal alates 1966. aastast mööda River Walki San Fernando katedraalini ning Filipiinid on sellest loonud oma etenduse, *Panunulúyani*.

Miks on jõulupiñatal seitse tippu?

Jõulupiñata ei ole eesel ega multifilmitegelane: see on seitsme tipuga täht, mis on traditsiooniliselt ehitatud savipoti ümber. Iga tipp kujutab üht seitsmest surmapatust. Seda purustades „hävitatakse“ sümboolselt patud ning välja kukkuvad puuviljad ja kommid jagatakse kõigi vahel.

See kuulub iga posada-õhtu juurde ja on hetk, mida lapsed terve õhtu ootavad. Tipud kaetakse värvilise paberi ja pikkade narmastega, mis igal löögil lendlevad.

Tänapäeval ripub tähekujulise piñata kõrval ka tegelaskujulisi ning paljud on tehtud savi asemel papist. Ülesehitus jääb aga ühiseks katsumuseks: iga laps lööb omakorda, samal ajal kui täiskasvanud laulavad ja tõmbavad nöörist, et tähte üles-alla liigutada.

Kuidas möödub Nochebuena, 24. detsembri õhtu?

24. detsembrit nimetatakse Nochebuenaks, „heaks ööks“. Pered osalevad hilisõhtul peetaval Misa de Gallol, „kukemissal“, ja kogunevad siis suureks õhtusöögiks. Just sel õhtul pannakse lõpuks sõime Jeesuslapse, Niño Diose kujuke; sõim on teda tühjana oodanud alates 12. detsembrist.

Laual on bacalao, hautisena valmistatud soolatursk, romeritos, lihakate lehtedega taim, mida keedetakse enne mole-kastmes serveerimist, sageli koos krevetikookidega, ning kalkun või sink. Lapsed mängivad säraküünaldega, *luces de Belén*, „Petlemma tuledega“. El Universali andmetel söödi neid võrseid juba enne vallutust ja kuna roog ei sisalda liha, sai sellest vigiiliaõhtute toit, ning 24. detsember oli just selline õhtu. Kingitused avatakse sageli keskööl ja jõulupäev ise on pigem rahulik.

Nochebuena lill

Taim, mida ülejäänud maailm kutsub jõulutäheks, kannab Mehhikos püha nime: flor de Nochebuena. Enne vallutust kutsuti seda nahuatli keeles *cuetlaxochitl*, mida Gaceta UNAM tõlgib kui „närtsiv lill“. Seda kasutati tseremooniatel ja valitsejad kasvatasid seda oma aedades.

Ingliskeelne nimi tuleb Joel R. Poinsettilt, kes nimetati 1825. aastal Ameerika Ühendriikide esimeseks saadikuks Mehhikos. Ta lahkus riigist 1828. aastal ja Philadelphia Bartrami aed esitles „Poinsettiat“ 1829. aasta lõpus. Gaceta UNAM-i andmetel tootis Euroopa 2018. aastal umbes 110 miljonit taime, Ameerika Ühendriigid 50 miljonit ja Mehhiko 19 miljonit.

Mis on Oaxaca Noche de Rábanos?

Igal 23. detsembril täitub riigi lõunaosas asuva Oaxaca keskväljak nikerdatud redistega. Sõimed, tantsijad, kirikud, loomad: üle saja osaleja lõikab hiidredistest välja terveid stseene. Linn korraldab seda võistlust alates 1897. aastast.

Mexico News Daily andmetel pärinevad kõik redised ühelt ja samalt põllult Santa Cruz Xoxocotlánis. Need külvatakse kolmes jaos, et saada eri suurusi, võtetega, mis muudavad need söömiskõlbmatuks, ja korjatakse 19. detsembril. Vaatemäng kestab vaid paar tundi: pärast nikerdamist redised närtsivad ja kaotavad oma kuju. Teistes kategooriates kasutatakse kuivatatud lilli ja maisilehti.

Üks legend jutustab, et 18. sajandil leidsid mungad detsembris unustatud rediseid ja viisid need kurioosumitena turule. Kindel on see, et juba enne võistlust nikerdasid köögiviljakasvatajad liiga suuri rediseid, et jõuluturul ostjaid ligi meelitada.

Pastorelad ja Santos Inocentes

Kogu riigis on see ka pastorelade aeg: karjusenäidendid, kus Petlemma teel astuvad üles peaingel Miikael, kurat Luzbel ja koomiline erak. 28. detsembril, Santos Inocentes'i päeval, tehakse üksteisele vingerpussi nagu Prantsusmaal 1. aprillil: kõige klassikalisem on mõne eseme laenamine valeettekäändel.

Kes toob Mehhikos kingitused: Santa Claus, Niño Dios või Kolm Kuningat?

Kõik kolm, olenevalt perest. Mehhikos öeldakse lihtsalt Santa Claus, ingliskeelset nime säilitades, ja ta käib 24. detsembri õhtul. Paljudes kodudes toob jõulukingitused Niño Dios, Jeesuslaps. Ja 6. jaanuaril tulevad Reyes Magos, Kolm Kuningat, kes toovad sageli kõige rohkem kingitusi. Nende nimed on lähemalt lahti kirjutatud loos Jõuluvana nimed üle maailma.

Need kombed ei ole nii vanad, kui võiks arvata. Mehhiko Riikliku Autonoomse Ülikooli meediakanali UNAM Global artikkel tuletab meelde, et lastele Kolme Kuninga päeval kingituste tegemine ei ole koloniaalaja traditsioon: see juurdus 19. sajandil. Üks teadlane nimetab seal Santa Clausi „anglosaksi traditsiooniks“.

5. jaanuari ööl panevad lapsed kinga ukse lähedale ja usaldavad mõnikord oma kirja kuningatele heeliumiga täidetud õhupallile. 6. jaanuaril jagatakse rosca de Reyes't, pärjakujulist saia, mille sisse on peidetud väike Jeesuslapse kujuke. See, kes selle leiab, pakub tamalesid 2. veebruaril, Candelarial, mil sõime Jeesuslaps viiakse kirikusse õnnistamiseks, sageli selleks puhuks riidesse pandult. Nende Kolme Kuninga kohta leiab lähemalt loost kes toob kingitusi üle maailma.

Kuusk jõudis kohale hiljem, esmalt Mehhikosse elama asunud välismaalaste juurde, enne kui see Mehhiko peredesse levis. Lõpuks purustas see koguni rekordeid: 2009. aastal püstitas Mexico City 110,35 meetri kõrguse kuuse, mille Guinness tunnistas tollal maailma kõrgeimaks. Kui tahate Jõuluvanale enne tema 24. detsembri külaskäiku kirjutada, kasutage meie kirjalehte.